Veerand miljonit sõna eesti kirjandusest

Foto: Pm

See, mida võime kõigepealt öelda Cornelius Hasselblatti saksa keeles kirjutatud ja kümme aastat tagasi maineka Walter de Gruyteri kirjastuse üllitatud, nüüd aga kolme eesti naise, Mari Tarvase, Maris Saagpaku ja Ave Mattheuse pühendunud tõlketöö tulemusena eestikeelsena koju jõudnud «Eesti kirjanduse ajaloo» kohta, on sügav imetlus ühe estofiilist humanitaarteadlase ja õpetlase määratult suure ettevõtmise ees.

Sest vähemaks kui opus magnum’iks on seda võimatu nimetada: pool tuhat aastat eestikeelset kirjasõna üle vaadatud, tähendustega varustatud enam kui seitsmesajal leheküljel. Kuna iga usaldusväärne ajalookirjutus eeldab mitte ainult alustekstide, praegusel juhul teoste endi lugemist, vaid ka selle kohta kirjutatu tundmist, siis võib üksnes ette kujutada laviini, mis Hasselblatti silme eest mööda voogas ning eritlevalt ja seostuvalt tema teadvusse salvestus. Autor pole teoseid mõõtnud mitte lehekülgede, vaid sõnade arvu järgi. Hasselblatti «Eesti kirjandusloo» maht on veerand miljonit sõna, autori märkuse järgi on seda pisut vähem kui Thomas Manni romaanil «Võlumägi». Omamoodi kokkukuhjatud võlumäena mõjub aga Hasselblatti enda teoski.

Kui aga lihtsalt imetlemisest edasi minna, seda konkreetsustega avades, siis tuleb võtta kasutusele sellised omadussõnad nagu holograafilis-protsessuaalne, tekstidekeskne, tähelepanelik, mõõdukalt hinnanguline ja kujundeid kasutav, kohati poleemiline ja varjatult irooniline, detaili- ja faktirohke, tähtsamate teoste puhul kaasavalt ümberjutustav ning kirjanduse loo enda jutustamise stiililt õhuline, elegantne. Kuigi tegemist on akadeemilise kirjutusega, mis eeldab autori taandumist taustale, siis kirjandusloolise teksti lugemisel muutub, vastupidi, autori isikupärane hääl tajutavaks. Hasselblatt on kohal, lugeja kõrval. Hasselblatti «Eesti kirjanduse lugu» paistab seetõttu silma oma elavusega, mis loetavuse kõrval tähendab sedagi, et kirjanduse ajalugu pole teoste tasapisi vajumine kolikambri tolmu, vaid suur osa sellest moodustab järjepidevust ning uusi kasvamisi toetava huumusekihi või oleleb kaverdamistes või kestvas dialoogis juurde laekuva uuega.

Kirjandusloos protsessuaalsuse rõhutamine lülitab Hasselblatti nende kirjandusuurijate ja kriitikute vennaskonda, kuhu arvan tänu oma õpetajatele Harald Peebule ja Maie Kaldale ennastki kuuluvat. Mõlemad nimetatud mõistsid saksa eeskuju järgides Literaturgeschichte all voolamist, sealt ka kirjanduse voolulooline käsitlus, kus valitsevad üleminekud, on peavool, aga ka kärestikud ja kõrvalepõiked.

Alaosas pealkirjaga «Uues sõiduvees» võrreldakse kirjutusmustri teisenemist «ruttamata voolava jõega, mis muutub üha laiemaks ja 1980ndate lõpuks kaotab teda tsensuuri näol piiravad kaldad täielikult, et suubuda maailmakirjanduse merre». Aga isegi selles meres jätkub voolamine, mida rõhutab teost lõpetava alaosa kumulatiivne pealkiri «Luuletada, luuletada, luuletada» ning kõige lõpuks tsiteeritud Viivi Luige luuletus «Elukutse», mille teise salmi algusread kõlavad nii: «Üks minut on kohe minevik, / kõik see aeg saab nii ruttu täis.»

Mida rohkem teose lõpu poole, seda komplitseeritumalt tunneb end Hasselblatt laviinina lisanduvate autorite, nende teoste arvele võtmisel. 21. sajandi kirjanduselu kohta käibibki alapealkirjana kasutatud «Meedia võim». Hasselblatt seisab siin kirjandusloolasena sama probleemi ees, mida siinkirjutajagi on kogenud: kuna rohkem kui poolt ilmuvast raamatutoodangust ei retsenseerita ja aastaülevaadetes võidakse ainult fikseerida ilmumisfaktid, siis kaob ülevaade ka retseptsioonist. Asjaomasele uurimusele tuginedes sedastab Hasselblatt, et ühe inimese kohta toodetavate raamatute hulgalt oleme maailma suurim riik. Ent sellest ei tulene automaatselt kirjandusliku loomingu suurus – see tõdemuse pikendus kuulub aga juba siinkirjutajale. Mis hetkest saab ilmuvast teosest ajaloofakt ning kes, kas ja kuidas selle fikseerib – see jääb tulevaste kirjandusloolaste teha.

Hasselblattist ei saa nad minna aga ei üle ega ümber. Üksnes edasi.

RAAMAT

Cornelius Hasselblatt, «Eesti kirjanduse ajalugu».

Saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas, Maris Saagpakk, Ave Mattheus. Humanitaarteaduslike monograafiate sari «Heuremata». Tartu Ülikooli Kirjastus. Tallinn – Tartu, 2016. 735 lk.