AR Kane: «Mida teha? Meie teeme muusikat.»

Müstifitseerides imidzit- AR Kane uue, 21. sajandi koosseisuga laval Foto: AR Kane

AR Kane on briti bänd, kelle kohta 1980ndate lõpus leiutati (või leiutasid nad selle ise) termini dream-pop. Minu meelest see nende muusika kohta eriti palju ei räägi või on halbade kriitikute poolt läbi käiatud, aga nii oli. AR Kane’i muusika oli parem kui see termin. Ilu kui narkootikum. Bänd koosnes kahest tüübist, Rudy Tambalast ja Alex Ayulist, kes mõlemad olid mustanahalised, kuid tegid kitarridega sellist… noh… shoegaze-muusikat – sellist asja polnud varem nähtud, sellise asja jaoks polnud definitsiooni, see oli uus pind, mida mööda liikuda.

Seejärel lükkasid nad oma plaani sisse veel dub’i, house’i, abstraktsemaid meeleolusid jne. Andsid nutikaid intervjuusid, tekitasid endast fantaasiaobjekte. Nad olid perfektne ristumispunkt, sulatusahi, nagu seda on olnud näiteks London.

Bänd sai alguse sellisest elujuhtumist, kui siis-veel-mitte-AR-Kane’i-tüübid olid kuskil korteripeol ja rääkisid kellelegi, et neil on selline ja selline bänd, mis teeb sellist ja sellist muusikat. Väga huvitav, ütles see, kellele räägiti, aga äkki saaks ka kuulata. Saab ikka, lubati lahkelt. Tuligi lood valmis teha. Võib-olla on see väljamõeldis.

Ahjaa, kes AR Kane’i ei tea, peaks teadma MARRS-i superhitti «Pump Up The Volume», seda teavad kõik, sest see oli edetabelites number üks. AR Kane oli selle loo tegemisel osaline. Võtsin Rudy Tambalaga kõneleda ja see on suur au mu väikese pea jaoks.  

-Miks otsustasite AR Kane’i taaselustada ja miks juhtus see ilma Alex Ayulita?

Rahvas, fännid ikka küsisid, kas mängime kunagi veel, ju nad arvasid, et meil on midagi pakkuda. Eelmisel aastal palusid Supernormali festivali tüübid mul mängida, hea küll, aga tegu oli rohkem kui lihtsalt palumisega, nad aitasid sel ka sündida. Nad olid asjamehed. Nii ma paningi kokku bändi, kes mängiks autentseid versioone AR Kane’i lugudest. Rääkisin Alexile ka plaanist, aga ta polnud eriti huvitatud. Mängisime paaril festivalil, oli tore ja hammas läks verele, nagu öeldakse.

-Te töötasite 80ndatel enne bändi tegemist copywriter’itena, kui palju see asjaolu teie muusikat mõjutas?

Nii mina kui ka Alex armastame sõnamänge, see ilmneb nii meie muusikas kui ka lugude pealkirjades.

-USA kriitik, võib-olla peaks isegi mainima, et mustanahaline USA muusikakriitik Greg Tate, kirjutas aastal 1988 oma AR Kane’ist kõnelevast artiklis «Klitoraalne hullus» järgmist: «Ükski kultuurifenomen peale kunstnik Jean-Michel Basquiat’ surma ja Wim Wendersi filmi «Iha tiivad» pole tänavu kaasa toonud kriitikute sedavõrd poeesiast pulbitsevaid kirjutisi kui AR Kane.» Milline oli teie suhtumine sellesse poeesiasse, neisse tõlgendustesse?

Meie jaoks oli see kõik väga imelik. Mingis mõttes leidsime selle olevat absurdse, samas aga ka mõistetava – millegi, mis elas oma iseseisvat elu. Me ei vastanud ühelegi käibel olevale kategooriale ja olime kirjutajate jaoks valge leht, millele nad said projitseerida omaenese ideid muusikast, ühiskonnateooriatest, filosoofiast, müstikast jne. Me mõikasime, mis asi on õndsus, ja kirjutajad said sellele pihta.

-Lugesin kuskilt, et üksvahe kuulasite te ainult oma ehk AR Kane’i plaate. Mulle avaldas see kangesti muljet. Vastab see tõele?

Ei, absoluutselt ei vasta. 

-Kui oluline on teile olnud oma imidžit müstifitseerida?

Me ei müstifitseerinud kunagi oma imidžit. Me polnud isegi oma «imidžist» teadlikud (ei olnud te jah – J. A.), me oleme lihtsalt kassid, kes joovad piima ja puristavad.

-AR Kane’i puhul on tavatsetud ikka rääkida ka rassiküsimusest, sellest värvijoonest. Kui rassistlik on Suurbritannia tänapäeval ja kui palju on see, ütleme, viimase 40 aasta jooksul muutunud?

Inimesed on viimasel ajal rassistlikumaks muutunud, aga vihaobjekt pole niivõrd Aafrika-Kariibi päritolu inimesed, vaid see on nihkunud. Rassistid on kurvad, hirmunud inimesed. Suurbritannia ei ole kõik üks – London on ok koht, teised kohad mitte nii väga. Valitsused ja ühiskond tervikuna on inimesi petnud – rahvas on vihane, hirmunud ja otsib oma olukorra kohta vastuseid ja põhjendusi. Mida teha? Meie teeme muusikat.

-Kuidas elab London aastal 2016?

London on planeedi parim linn – see sumiseb nagu ahv. Iga rass, kultuur, usutunnistus on siin olemas ja lootust on, et uusi asju tuleb.

-Kui palju te tänapäevast või uut muusikat kuulate?

Palju. Pärast taas kord lavale astumist on uue muusikaga olnud kokkupuuteid küll. Mu poeg Louis on ka noor produtsent, trap, house, dubstep – see on mu vanu kõrvu avanud.

-Milline on teie suhe tänapäeva muusikaajakirjandusega? Ikka loete, hoiate end kursis?

Annan intervjuusid, vaatan Twitteris ja Facebookis jagatavaid linke. Loen siit ja sealt. Aga mitte eriti.

-Millal uus AR Kane’o plaat tuleb?

Loodetavasti peagi, lood on olemas, lihtsalt tuleb üks sammuke veel astuda.

Kumu ÖÖ

18. juunil Kumus

Kava

Sisehoov

16:00-20:00 DJ

20:00 Ouu

21:45 Röövel Ööbik

23:00 A.R. Kane (UK)

Sisehoovi kavast teeb Postimees veebis ka ülekande

Auditoorium

19:30 Tõnu Naissoo Trio

20:30 Cubus Larvik Quartet

21:30 Mirel Wagner (FI)

22:30 Algorütmid & Henri Hütt

23:30 V4R1

00:30 Continuum

5. korruse kaasaegse kunsti galerii (näitus "Kumu Hitid")

21:00 Mart Avi

22:30 Erik Alalooga

00:00 Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe Aatrium

19:00-21:00 DJ Aivar Tõnso

21:00 ekke

22:00 Eric Copeland (US)

23:15 Prince Rama (US)

00:30 Dinner (DK) 01:10

DJ Siim Nestor