Marky Ramone’s Blitzkrieg lammutas mitme bändi eest

Marky Ramone’s Blitzkrieg Tapperis teisipäeval, 14. juunil
Kui kuulsin, et Marky Ramone ka teist korda Eesti pungisõpru oma bändiga rõõmustama tuleb, olin äärmiselt õnnelik – nimelt võitsin ma 2011. aastal tema kontserdile priipääsme, kuid ei saanud sellegipoolest kohale minna, ning olen seda valikut viie aasta jooksul korduvalt kahetsenud. Seekordset elamust arvestades oli kahetsus täiesti õigustatud: ilmselt jäin ma ka toona ilma ühest ütlemata meeliülendavast ja pöörasest punkrokkpeost.

Kuid Marky Ramone tuli taas ja tänavu suutsin ma oma otsused märksa targemalt langetada. Minu suur ootusärevus oli kontserdi eel aga kuskile kaduma läinud ja lootused polnud teab mis kõrged: tegu on ju ikkagi Ramonesi tribüütbändiga, milles valdavalt tundmatud mehed – polnud ma sugugi kindel, et keegi Joey Ramone’i iseäralikku tämbrit ja lavalist olekut asendada suudaks. Kaasa ei aidanud ka asjaolu, et kontserdi esialgne toimumispaik Rock Cafè paar päeva enne üritust pankroti välja kuulutas ning pungilegend poole väiksemasse klubisse ümber suunati.

FOTO: Viktor Burkivski

Tagantjärele võib muidugi kindlalt öelda, et Tapperi madal lava ja kitsamad ruumid andsid elamusele volüümi ainult juurde, kuid esialgse info põhjal võis lihtsalt väiksemat ja ehk isegi ebaprofessionaalsemat üritust oodata. Pean silmas eelkõige asjaolu, et tehniliselt annab Rock Cafè mistahes bändi jaoks igatahes paremad võimalused kui Tapper. Sedapuhku sel aga olulist tähtsust polnud.

Kartusel oli tegelikult alust veelgi: oma esinemise jättis ära ka kodumaine soojendusbänd Vanemõde, mille esmakordset nägemist ma huviga ootasin. Olgu taustainfoks mainitud, et Vanemõde on legendaarne Eesti punk-ansambel, mis sai esialgu tuntuks selle järgi, et nende koosseis praktiliselt igal kontserdil täiesti erinev oli: mikrofoni tagant käisid muuhulgas läbi Hendrik Sal-Saller ja Artur Talvik. Bändi aktiivsemad tegevusaastad jäid 80ndate lõppu, nii et praegusel ajal on neid lavalaudadel näha tõeline haruldus. Võib öelda, et see viimane väide sai teisipäeva õhtul tõestatud küll.

Vanemõde Hendrik Sal-Salleriga aastal 1987

Kuid praeguse emotsiooni najal on raske väita, et kontsert Vanemõeta liiga lühike või kuidagi poolik oleks olnud – Marky Ramone's Blitzkrieg lammutas vähemasti kahe bändi eest. Mehed veetsid laval napilt 75 minutit, aga arvestades tempot, millega nad 33-loolisest setlist’ist läbi tormasid, poleks rohkemat tarvis olnudki. Muusikalisel poolel ma pikemalt ei peatuks: kes kunagi Ramonesi kuulanud, teab täpselt, kuidas nad kõlavad ja mida teevad, ning Marky kokku pandud bänd mängib neid lugusid ilmselt nii originaalilähedaselt kui üldse võimalik. Hitte on neil küll tohutus koguses ning refräänide kaasalaulmisega tuli ka keskmisest rohkem alkoholi tarbinud eestlane kenasti toime (ja neid oli sel kontserdil üpris arvukalt). Ükski n-ö kohustuslikest lugudest igatahes esitamata ei jäänud.

Publikut oli oodatult pigem kasinalt, aga kohalolijaid ega bändi see näiliselt ei häirinud, kuna mehed laval rokkisid täiega ja paljuga ei jäänud alla ka tulihingelisemad fännid, kes esiridades hoogsalt näppu viskasid ja kiire pungiklassika rütmis hüpata üritasid. Paari nädala tagust Queeni kontserti silmas pidades on kontrast päris märgatav: kui Lauluväljakule olid kohale tulnud praktiliselt kõik, kes kunagi kasvõi poole kõrvaga Queeni kuulnud, ning publikupoolne vastuvõtt polnud tegelikult suurt midagi erilist – nii tuima fännitsooni pole ma varem kohanudki –, siis teisipäeval olid Tapperisse kogunenud tõepoolest just need inimesed, kes sellist muusikat armastavad ja Ramonesi pärandist viimast võtta soovisid.

Kusjuures minu kõrvale sattus üks blondi peaga noormees, kes juba enne kontserdi algust sügavas narkojoobes tundus olevat, nii et eeldasin, et ta vajub pärast paari esimest lugu ära, nagu sellistel üritustel ja sedasorti publiku puhul tihtipeale kombeks. Tegelikult hüples kutt aga väga visalt lõpuni välja ja pakkus mulle viisakusest vahepeal kaks korda vettki (vähemalt oletasin, et see on vesi — proovima ma muidugi ei kippunud). Selline tore «eelarvamused ei osutu alati tõeseks» moment, sest pole sugugi välistatud, et ta hoolis bändi muusikast tegelikkuses rohkemgi kui mina.

FOTO: promo

Nii et hetkeseisuga paigutaks kõnealuse kontserdi oma elu paremate sekka. Mingi AC/DC või The Offspring see loomulikult polnud – pidagem siiski meeles, et laval oli tribüütbänd ja üritus toimus Tapperis –, aga vägagi vahetu ja siira elamuse võrra olen ma rikkam sellegipoolest. Kui laulja paneb sulle mikrofoni suu ette ja laseb laulusõnu kaasa karjuda, surub vähemalt kolmel korral kätt, vaatab otse silma ja naeratab või näitab «I Don't Wanna Walk Around With You» ajal näpuga sinu poole, siis see on ilmselgelt pisut teistsugust sorti tunne kui see, mida mõni staadionibänd pakkuda võib. Mitte et see võrdlus tegelikult eriti aus oleks, kuna vaevalt näiteks keegi Queeni liikmetest üldse ellu jääks, kui nad nõnda kontrollimatusse keskkonda paisata, kuid kõrvutada võib ju ikkagi, ja puhtalt emotsionaalse seotuse põhjal võrdlusi tehes on erinevus tohutu.

FOTO: Viktor Burkivski

Mul tulevad ülivõrded kergelt, aga selliste elamuste puhul on need ka täiesti teenitud, kuna see side, mis nõnda väikese lava peal bändi ja publiku vahel tekib, on lihtsalt sõnulseletamatu. Nädala eest arvasin ma midagi muud, aga praegu, pärast sellist kontserti, võin ma küll Ramonesi laulusõnu tsiteerides öelda, et I believe in miracles.

Tagasi üles