NO99 - meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus

«NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele» (fotol Risto Kübar, Mirtel Pohla, Gert Raudsep ja Rasmus Kaljujärv) polnud sensatsioon üksnes Eestis, näiteks Tageszeitung kirjutas, et just selliste lavastustega võiks teater jätkata.

FOTO: Ene-Liis Semper

See, et teater NO99 on ajutine, oli kokku lepitud algusest peale. Kuid viimase lavastuseni jõudmine oleks pidanud aega võtma veel umbes seitse aastat. 1. juunil esietendunud «Pööriöö uni» kannab alles järjenumbrit 40.

Tellijale

Nii teatrikriitikud kui ka NO99 töötajad on eravestlustes tunnistanud, et neile tähendab teatri kunstilise juhi Tiit Ojasoo otsus tagasi astuda teatri lagunemist.

Ei Ene-Liis Semper, Eero Epner ega keegi kolmas saa Ojasoo kohta täita, sest keegi neist pole Ojasoo. NO99 kirurgiskalpelli teravus, ärritavad ja kunstiliselt nõudlikud lavastused on trio ühine pingutus. Aga mitte ainult. NO99 on ainulaadne teater, mida ei saa võrrelda ühegi teisega Eestis – NO99 iga sõna, žesti, lavastuse taga seisavad kõik teatri töötajad.

Tagasi üles