Igitee viib üllatava seigani ajaloost

Väike Ameerika Nõukogude Liidus, tants ja trall džässi saatel. Kunstniku visioon. Foto: Repro

Iseäraliku, «Kalevalat» ja kung fu’d ühendava filmiga «Igavese armastuse sõdalane» meilgi tuntud Soome režissöör AJ (ehk Antti-Jussi) Annila hakkab esmaspäeval filmima «Igiteed» – suurimat sel suvel Eestis üles võetavat linateost.

Tere tulemast tagasi! Täpselt kümme aastat on möödas «Igavese armastuse sõdalase» väljatulekust, ka see on filmitud ja toodetud osaliselt Eestis. Mida te tollest ajast mäletate?

Vähemalt mitte midagi halba, kui aus olla. Aeg parandab haavad. «Igavese armastuse sõdalane» oli raske film ja debütandina veel eriti – kõik oli liiga heitlik, et nautida selle tegemist. Mäletan vaid seda, et eestlastega oli lust koos töötada.

Tunnistasite mõni aeg tagasi Soome pressis, et film ei kukkunud välja just kõige parem. Miks nii?

Režissöör ei tohi kunagi saavutatuga rahul olla. Mitte kunagi. Ma vihkan tagantjärele kõiki oma filme – kirglikult. Ja selle tunde pealt üritan järgmise teha parema. Ärge saage must valesti aru: ma olen oma filmide üle uhke, aga see ei tähenda, et ma peaksin nendega rahul olema.

Ma ei usalda lavastajaid, kes arvavad, et nende tehtud jama on päris. Ei ole. No okei: on päris, kui sa oled Paul Thomas Anderson (filmide «Boogie Nights», «Magnoolia», «Veri hakkab voolama» režissöör – T. T.).

Ma lavastasin «Igavese armastuse sõdalase» liiga jäigas võtmes. Ma kavandasin kõik pisimate detailideni välja ja jäin neisse kinni, kui võtteplatsil ilmnesid probleemid. Ma polnud piisavalt vaba, et muuta asju, kui selleks võimalus oli, ja film kannatab selle all. See ei voola. See pole elus. Filmitegemise protsess peab olema nii vaba ja loomulik kui võimalik.

Õudusfilmi «Saun» järel kutsusid Weinsteinid teid Hollywoodi – lavastama põnevikku «Adrift». Soome ajakirjandus rääkis juba järgmisest Renny Harlinist. Asja sellest paraku ei saanud. Mis juhtus?

Arendusperiood oli suurepärane. Aga lõpuks jäime filmi stiili suhtes Weinsteinidega eriarvamusele. Mina tahtsin teha psühholoogilist õudusfilmi, nagu Stanley Kubricku «Hiilgus», aga mitte maal, vaid merel, ja stsenaarium, mille me valmis saime, vastas ka sellele. Võimalik, et stuudio pidas seda liiga peenekoeliseks. Ma arvan, et nad tahtsid sirgjoonelisemat õudusfilmi, mida mina jälle ei tahtnud. Nii meie teed lahku läksidki.

Kuidas on käinud teie käsi pärast seda?

Tänan küsimast. Pärast seda on kunsti sekkunud elu. Lapsed… teate isegi.

Eelmisel aastal lavastasin YLE jaoks seiklussarja «Läänemere kangelased», mis tuleb välja jõulude paiku. (Sarja aluseks on ajalooline seik aastast 1468, kui Lübeckist Tallinna purjetanud laev Hanneke Wrome sattus tormi kätte ja läks koos 200 inimese ning suure varandusega põhja. Sarjas pääseb vaid üks reisija – 12-aastane Axel Tott, kes peab põgenema mereröövlite eest. Minevikus juhtunu jälgi ajavad omakorda tänapäeva noored – see pool sarjast on lahendatud tõsielusõu stiilis – T. T.)

Ka see on osaliselt Eestis filmitud ja tegevuski kandub korraks siia. Me lõime spetsiaalselt selleks puhuks 15. sajandi Tallinna. See oli puhas lust.

Kas too ninja-muusikali idee, mida te seitse aastat tagasi Postimehe intervjuus nimetasite oma unistuste projektiks, elab edasi?

Maailm pole selleks veel valmis, ma kardan. Aga küll need ninja’d veel tantsivad ükskord.

Kõiki teie seniseid filme on kandnud tugev fantastiline, üleloomulik element. Aastaid tagasi ütlesite, et ei tunne ennast kodus, kui filmi tegevus leiab aset n-ö köögis, pärismaailmas. «Igitee» on realistlik, ajalooline draama. Kas aeg on muutnud teie seisukohta?

Ma vist olen ennast valesti väljendanud. Film ei pea olema fantastiline või üleloomulik. Üldse mitte. Selles peab olema lihtsalt element, mis tõstab selle kõrgemale n-ö pärismaailmast. Ja pärismaailm võib mõnikord olla üllatavam kui kõige elavam fantaasia.

Näiteks «Igitee». Kui ma  esimest korda seda lugu lugesin, hämmastas mind sügavalt, missugune väike Ameerika tegutses 1930. aastatel Nõukogude Liidus, kuhu oli Ühendriikidest saabunud rohkem kui 10 000 immigranti, enamik neist Ameerika soomlased, kes uskusid kommunistliku paradiisi võimalikkusesse. Lühikest aega mängiti Nõukogude Karjalas pesapalli ja džässi… Kujutate ette?

Tükike Nõukogude Liidu ajaloost, mida me «Igitees» näeme, on fantastilisem sellest, mida ma olen oma filmides varem kujutanud. Ja see on päriselt. Nii oli tõepoolest. Absurdne, aga tõsi. Samasugust üllatust, mida kogesin mina, püüan ma nüüd edasi anda ka vaatajatele.

Kui palju Antti Tuuri raamatu ja selle filmi aluseks olevat ajalugu Soomes üldse laiemalt tuntakse? Lapua liikumist näiteks, mis saatis riigist välja kommuniste ja kommunismimeelseid kaasmaalasi?

Lapua liikumist tuntakse päris hästi, ma usun. Ameerika-soome kolhooside loos ma nii kindel ei ole. Filmi vahendusel on see igatahes täiesti rääkimata lugu.

Lapua liikumisega seondub ka Soome ajaloo valusam pool. Kuidas seda tänapäeval hinnatakse?

Ma usun, et enamik soomlasi suhtub sellesse nii, nagu see on – kui kuriteosse.

Paraku on Lapua ideed viimastel aastatel taas üles kaevatud, ja see tekitab ärevust. Kurb, kui minevikust ei õpita. Kui pime võib inimene olla.

Mis teid ennast «Igitee» juures kõige rohkem puudutab?  

Lugu mehest, kes viiakse jõuga perekonna juurest minema. See on tema võitlus, mis mind huvitab. Kui palju sa suudad üle elada, et tagasi oma lähedaste juurde pääseda. Kuidas on võimalik säilitada oma identiteeti, kui maailm sinu ümber jaguneb kahte leeri ja pudeneb lõpuks laiali.

Samal ajal on see lugu unistajatest, kes ehitavad paremat maailma oma laste tarvis. Mind ei huvita nende poliitilised vaated. Ma ei taha ütelda midagi kommunismi või kapitalismi kohta. «Igitee» on inimestest, mitte poliitikast.

Kuuldavasti olete kusagile Rakvere kanti – kohta, mille nime veel ei avalikustata – üles ehitanud koguni Karjala kolhoosi, kus toimuvad põhivõtted. Miks te päris-Karjalas ei filmi?

Samal põhjusel, miks ei filmitud Ridley Scotti «Tulnukat» kosmoses. Nii on lihtsam ja tulemus on parem. Eesti maastik ja linnad annavad pea perfektse võimaluse luua 1930ndate Nõukogude Liit.

Kas kõik on võteteks valmis?

Jah. Ainus, mida ma sooviksin, on 180 võttepäeva rohkem. Kui kellelgi on 30 miljonit vaba eurot, mida ta ei oska kusagile panna, siis helistagu mulle.