Meelelahutus ühendab, kunst julgustab individuaalsusele

Ben Kidd ja Bush Moukarzeli lavastus «Chekhov’s First Play» («Tšehhovi esimene näidend»), mis kandideeris möödunud aastal parima lavastuse kategoorias Iiri teatriauhinnale, miksib klassikat, traditsioonilist teatrit, ootamatute vormidega. Foto: Dead Centre

Teatrifestivalil Baltoscandal näeb klassikalise teatriteksti nüüdisaegse tõlgenduse suurepärast näidet. Iirlaste lavastus «Chekhov’s First Play» («Tšehhovi esimene näidend») on ootamatu, naljakas, samas pole lavastajad Bush Moukarzel ja Ben Kidd kaotanud Tšehhovile omast sügavust. Kõigele lisaks räägib «Chekhov’s First Play» meist endist ja seda just praegusel ajal.

Kohtusin lõbusate ja üksteist sütitavate lavastajatega Berliinis, kus nad andsid legendaarses Schaubühne teatris külalisetendusi. Saksa paljunäinud ja võiks öelda, et ärahellitatud publik oli lavastusest vaimustuses. Põhjusega. Seepärast julgengi öelda, et kui peate valima 6.–10. juulini Rakveres toimuval teatrifestivalil vaid ühe lavastuse, siis ostke pilet Dead Centre omale.

Dublinis tegutsevat iiri teatritruppi on nimetatud Euroopa teatrimaailma tõusvaks täheks. Ben Kiddi ja Bush Moukarzeli «Chekhov’s First Play» kandideeris möödunud aastal Iiri teatriauhinnale parima lavastuse kategoorias. Lavastajad tunnistasid, et ootavad väga Eestisse tulekut, aga veelgi enam tahavad nad tulla Rakverre – Sergo Varese sünnilinna. Kusjuures Sergo Vares tegi mõned etendused kaasa ka nende lavastuses «Lippy».

Peale Varese on eestlasest iirlastele sügava mulje jätnud Ene-Liis Semper. Sest kui NO99 mängis Inglismaal lavastust «Three Kingdoms» (NO99 koostöölavastus Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmithi teatriga), lõi see vaatajad kahte lehte: osale ei meeldinud lavastus üldse, kuid suured teatrifännid olid vaimustuses, viimaste seas olid ka juulis Eestisse tulevad mehed.

Iirlaste eesmärk on teha võimalikult originaalseid lavastusi. Üks põhjus, miks nad valisid Tšehhovi noorpõlveteksti «Platonov», ongi see, et tegemist on kuuetunnise ja vastuolusid täis näidendiga. «Tegelikult polegi ühtegi «õiget» «Platonovi» lavastust, vaid lihtsalt palju tõlgendusi. See on kontrastiks Tšehhovi hilisematele töödele, milles on ruumi tõlgendamiseks tunduvalt vähem. Igatahes meile meeldis see provokatsioon, et pidime enne lavastamist näidendi «ära lahendama»,» selgitab Moukarzel.

Ben Kidd: Ausalt öeldes oli sinu tõmme originaalsuse poole palju tugevam kui minu oma. Kui tahta teha originaalne lavastus, siis oli meie lähenemine üsna nipsakas. Samas me ei tahtnud teha järjekordset näidendit. Tahtsime teha midagi enamat. Prooviperioodil veetsime palju aega Tšehhovi maailmas, mis oli väga mõnus, sest Tšehhov on imeline.

Bush Moukarzel: Arvasime, et oleme «Platonovit» tehes originaalsed, aga siis avastasime, et see on tegelikult päris levinud. Kõik teevad seda, eriti kui olla egoistlik lavastaja ja kahekümnendates eluaastates.

Kidd: See on selline kahekümnendates valge mehe klišee.

Moukarzel: Me proovisime seda fenomeni küll kritiseerida, kuid me saime vist siiski osaks sellest klišeest.

Kidd: Pean tõdema, et tegemist ei ole väga hea näidendiga, sest see on väga segane, ent siiski on selles ilusaid hetki. Arvan, et see näidend ikkagi kujutab meie tegelikku elu päris täpselt. Tšehhov on osav elu kujutamises ja ta teeb seda päris lõbusal, nauditaval viisil.

Kas te mõistate ka veidike vene keelt?

Moukarzel ja Kidd: Ei.

Moukarzel: «Menja zavut…», ah, ei mäleta. Meil on lavastuses küll natuke vene keelt, esitame Nick Cave'i ühe laulu vene keeles.

Kuidas teie lavastused sünnivad? Milline on teie loomeprotsess?

Moukarzel: Kulutame võimalikult palju aega dramatiseeringu tegemiseks. Meie tekst on tugevalt seotud piltide, efektide ja liikumisega, see kõik näib rohkem nagu koreograafia või kehakunst, aga kuna meil on lühikesed prooviperioodid – umbes viis nädalat näiteproovideks –, siis katsume teksti enne seda võimalikult valmis saada.

Kidd: Tšehhovi lavastuses muutsime teksti ka jooksvalt, palju rohkem kui «Lippy» puhul.

Moukarzel: Kuid meil oli tekst valmis siiski enne prooviperioode.

Kidd: Nojah, kuid see muutus.

Moukarzel: Tahtsin vist öelda, et meie lavastustes on nii palju tehnilisi elemente, et meil ei ole lihtsalt võimalik kolm või neli nädalat enne etendust otsustada, et «anname kõigile 500 inimesele kõrvaklapid» või «alustame etendust plahvatusega», nii et me peame kogu tehnilise poole võimalikult vara valmis saama.

Millised on teie ootused publikule?

Moukarzel: Ei tea… Et nad kohale ilmuksid?

Ainult?

Moukarzel: Igaüks, kes tuleb etendust vaatama, on isemoodi eriline, neil on omaenda elu, mis nad teatrisaali kaasa võtavad. Tahame luua lavastusi, mis seda peegeldavad. Mõnikord on lavastuses vaid üks lihtne narratiiv, samal ajal on mõtted keerukad ja vastuolulised. Tahaks näha midagi, mis neid sisemisi vastuolusid austaks, midagi, mis on sama ebakoherentne ja segane kui elu. Ja seda kõike õigel viisil, mitte niimoodi ärritavalt või nürilt, vaid pigem seda sisemist segadust toetades.

Kidd: Ehk lihtsalt ootame, et inimesed tuleksid kohale iseenda eluga.

Moukarzel: Jajah, et inimesed tuleksid kohale omaenda eluga ja lahkuksid nii, et nende elu on ka austatud. Kuid see on keeruline, sest live-üritusel, kus inimesed peavad nähtut otsekohe enda jaoks tõlgendama, saavad kõik 500 inimest 500 erinevat kogemust. Kui proovida luua teost, mis kõnetaks igaüht ühtmoodi, on tulemus väga kehv. Nii et peab looma midagi erilist, silmatorkavat ja ausat. Samas loomulikult lahkuvad mõned inimesed, ilma et nähtu oleks neid kõnetanud.

Kui lavastus või mõni teine teos kõigile meeldis, siis oleks midagi valesti. Sest ma ei suuda kujutada ette, mis võiks toimuda 500 inimese peas, kui nad kõik saavad sama kogemuse. See peaks olema midagi nii banaalset, et see on tõsi, näiteks «mulle meeldib vesi!» ehk midagi nii lihtsat, et see on vastuvaidlematu.

Kidd: Sa lihtsustad, sest inimese reaktsioon kunstiteosele pole kunagi lihtsalt, et «mulle meeldis see!» või «mulle ei meeldinud see!». Lavastajana ei tahagi sa seda, et inimestele su teos lihtsalt meeldiks või ei meeldiks. Pigem tahad sa, et teose põhiküsimus neid kuidagi kõnetaks ja puudutaks. Kui 500 inimest lahkuks saalist täpselt sama reaktsiooniga, peaks nende kogemus olema täiesti nüri või siis midagi totalitarismile omast. Kuid samas tahan ma kaitsta populismi! Ma tahan kaitsta odavaid võtteid, sest ma tahan, et kõik saaksid teosest täieliku kogemuse.

Moukarzel: Ma ei tahagi öelda, et ma sellega ei nõustu. Ma ei tahagi öelda, et meie eesmärk oleks publikut ärritada või lõhestada. Et saalist lahkudes on enamik publikust vihased peale kolme inimese, kes arvavad, et tegu on meistriteosega, mida loomulikult kõik teised hukka mõistavad. See ei ole mu eesmärk, see oleks ilmselt lihtsalt tühi provokatsioon. Ma tahan öelda, et ei ole võimalik kõikidele inimestele sümpatiseerida, ilma et midagi väga veidrat toimuks.

Ma ütleks, et head kunsti võib iseloomustada sellega, et see on igale inimesele nii isikupärane ja individuaalne, et on raske mõista, kuidas see üldse kellelegi teisele võiks meeldida. See on nagu siis, kui vaadata esimest korda mõnda David Lynchi filmi. Teose kogemus on lihtsalt nii isiklik, nii privaatne, et lihtsalt ei suuda mõista, kuidas see võiks üldse kellelegi teisele meeldida.

Kidd: Tõsi. See on peaaegu pettumust valmistav, kui see kellelegi teisele meeldib.

Moukarzel: Jajah, tahaks nagu karjuda: «See on ju minu oma!»

Kidd: Näiteks, kas sulle meeldib kuulata Radioheadi koos 100 000 teise inimesega?

Moukarzel: Ei.

Kidd: Selles on midagi, mis võib inimesi häirida.

Moukarzel: Ma arvan, et see on midagi, mis eristab teatripublikut muusikapublikust. Muusikat kuulates on kogu publik justkui üks keha ühes ruumis, liikudes koos.

Kidd: Kuid ma arvan, et see on teatris ka nii.

Moukarzel: Teatris oleks justkui vastuolu: sa oled üksi, kuid samas oled sa ka teistega koos. Kui meelelahutus on ühendav, siis kunst julgustab individuaalsusele. Heas mõttes.

Kidd: Meie lavastustes on inimesed kõrvaklappidega eraldatud ja mulle meeldib mõelda, et mõned kohad lavastuses on päris naljakad, nii et on kuulda naeruhooge. Kuid inimesed on kõrvaklappide tõttu üksteisest eraldatud, nii et naermine ei ole nii tõenäoline, sest naermine on sotsiaalne tegevus. Teatris on naermine päris hirmus asi, sest tunned justkui, et tohiksid ainult siis naerda, kui keegi sinu kõrval juba naerab. Ja see on täpselt see põhjus, miks teatrid pingutavad, et etendustel oleks publikut palju: et sa saaksid enda kõrval olevatelt inimestelt kinnitust, et tegemist on hea kogemusega.

Moukarzel: Vahel mõtleme, et naer ja teised reaktsioonid on ürgsed, kuigi nad on tegelikult vaid sotsiaalsed või kultuursed, neid õpitakse ja nendega saadetakse sõnumeid, et «Hei! Mina sain naljast aru!». Kuid kõrvaklappides on publik justkui kaitstud. Naeru võib uskuda, sest inimesed publikus ei pea enam üksteisele esinema. Nad on sellest vabastatud.

Tulete juulis Eestisse, on see teie esimene külaskäik siia?

Moukarzel: Olin ükskord kolm päeva Tallinnas. Olin siis 21-aastane, reisisime kolme nädala jooksul Ungaris, Ukrainas ja Venemaal, lõpetasime Tallinnas. Olin siis noor, nii et loodetavasti saan seekord tähelepanelikum olla.

Kidd: Mulle on esimene kord. Meil on ka eestlasest sõber – Sergo Vares. Kas teate teda?

Jah, tean.

Moukarzel: Oojaa, ta on nii lahe! Varem elas ta Londonis, nüüd ta on Eestis tagasi. Huvitav, kas ta tuleb ka Baltoscandalile?

Võib-olla, usun, et tuleb. Kuidas te Varesega tutvusite, kuidas ta sattus mängima teie viimasesse lavastusse «Lippy»?

Moukarzel: Me olime Edinburghis, kohtusime seal, ta meeldis meile, tahtsime lihtsalt temaga hängida, jõime baaris õlut, aga siis õppisime teda tundma. Ta on väga lahe. Selgus, et Sergo töötas Lyric Hammersmithi «Secret Theatre» projektis. Tunnistan, et mulle see väga peale ei läinud, ent samas oli selles lavastuses midagi väga erilist – sellest kiirgas vaba mõtlemist. See oli kahtleva suhtumisega sellesse, et mis asi üldse teater on, mida teatris saab teha, mida saab näitlemine endas kanda. Ehk kõik, mis selle lavastusega seostus, ütles meile: «Me oleme lahtise suhtumisega, me oleme uudishimulikud, me kritiseerime vananevat suhtumist näitlemisse, me kahtleme traditsioonides ja nende vajalikkuses.»

See on väga hea suhtumine, ja väga kasulik suhtumine, eriti lavastajatele. Kui me töötame koos näitlejatega ega ole päris kindlad, mida me teeme – et meil on küll visioon, aga me pole kindlad, kuidas seda teha –, siis on tähtis, et näitlejad meid usaldaksid, eriti kuna meil on prooviperioodiks nii vähe aega. Kui tegemist on staažika teatrikompaniiga, kus inimesed üksteist tunnevad, käivad koos puhkusel, abielluvad üksteisega, siis on see kõik väga lihtne. Aga kui sul on vaid kolm nädalat, siis pole üksteise tundmaõppimiseks aega, peab lihtsalt käsutama: «Proovi seda! Proovi nüüd seda!». Näitlejad peavad sind usaldama.

See oli selge, et Sergo oli avatud suhtumisega ja ta oli «Lippyst» huvitatud. Kunagi tahaksime teda mõnda meie lavastusse kutsuda, kuid sel korral, kui temaga kohtusime, oli meil võimalik teda kasutada vaid mõnes etenduses.

Lõpetuseks. Miks teie kompanii nimi on Dead Centre?

Moukarzel: Mulle meeldib selle nime kõla, ent samuti seostub see nimi lavaterminoloogiaga. Ehk see nimi on seotud kompositsiooniga ja seega ka täpsusega, kuid samas oleks sellest nagu midagi puudu. Mulle meeldib see vastuolu täpsuse ja tühjuse vahel. Oleme Iiri teatrikompanii, seega seostub see ühe kuulsa W. B. Yeatsi luuletusega, kus on lause «Things fall apart; the centre cannot hold» (luuletus «The Second Coming»). See kõneleb lagunevast ühiskonnast, millel pole kindlat tugipunkti.

Kidd: «Chekhov’s First Play» annab samuti võimaluse selle nime mõtestamiseks. Mõned inimesed kindlasti mõistavad, kuna see idee on lavastuses sees.

Meil on ka logo, mille tegi üks graafilisest kunstnikust sõber ja mis väljendab meie ideid väga hästi.

Ajakirjaniku kohtumise lavastajatega korraldas MTÜ Teine Tants

MIS ON DEAD CENTRE

Dead Centre asutati 2012. aastal Dublinis

Truppi kuuluvad Bush Moukarzel, Ben Kidd ja produtsent Matt Smyth. Trupiga on seotud kunstnikud Adam Welsh, Jason Booher ja Ailbhe Wakefield-Drohan.

Dead Centre on välja toonud neli lavastust: «Souvenir» (2012), «(S)quark!» (2013), «Lippy» (2014: ajalehe Irish Times hinnangul parim lavastus, OBIE preemia) ja «Chekhov’s First Play».

KES VEEL ESINEVAD BALTOSCANDALIL

Dead Centre kõrval on 6.–9. juulini Rakveres aset leidva teatrifestivali teiseks peaesinejaks prantslane Philippe Quesne, kes tuleb Eestisse oma uhiuue lavastusega «Night of the Moles (Welcome to Caveland)».

Nimekas Saksa trupp Showcase Beat le Mot mängib lavastust «Nazisuperpeople are better than you all – The Horror of the Ordinary». Tim Etchells, kes on oma maailmakuulsa trupiga Forced Entertainment ka varem Baltoscandalil käinud, tuleb seekord külla soololavastusega «A Broadcast / Looping Pieces». Kavas on ka Horvaatia-Prantsuse koreograafi, kunstniku ja tekstide kirjutaja Ivana Müller lavastus «We Are Still Watching».

Eesti tegijatelt näeb Renate Keerdi lavastust «Põletatud väljade hurmaa», teatrit NO99 esindab Ene-Liis Semperi lavastus «El Dorado: klounide hävitusretk”, samuti esitavad Maike Lond Malmborg ja Iggy Lond Malmborg lavastust «99 Words for Void».

Esinejate nimekirjas on veel koreograaf Andros Zins-Browne, MELK PROD/Marco Berrettini ning Erna Ómarsdóttir ja Valdimar Jóhannsson.

Täpne kava www.baltoscandal.ee