Unistuste kuningas Tanel Veenre: kõik algab ja lõpeb inimeses
Ehtekunstnik avab ukse oma poeetilisse ja maagilisse maailma.

Ehtekunstnik Tanel Veenre ateljeel pole ainsatki nurka. Ovaalsesse ruumi Hobusepea tänaval langevad läbi vana akna viltused kiired ja valitseb eriline ajatu rahu. Tanel seisab peegli kõrval ja ma vaatan tahtmatu imetlusega tema oskust lihtsalt olla. Fotograaf on ta ju halastamatult sihikule võtnud ja kaamera ees on … kõhe. Enamik kukub kekutama või teesklema, osa püüab üldse plehku panna. Aga Tanel lihtsalt on, lastes oma sisemaailmal silmadest ausalt välja voolata.

FOTO: JAANUS LENSMENT

FOTO: Jaanus Lensment

Tanel, sul on siin iga vaikusehetk nagu luule. Näed ja mõtestad maailma poeetilises laadis?

Eks see ole tuba nagu palju teisigi, olen samas üsna praktilise loomuga ja lillekimbukesi ei kuivata. Kuid ju ma oskan häälestada Sind nõnda, et tajud seda ruumi poeetilisena.

Populaarsus on piisavalt kohutav olukord, et sellele mitte mõelda.

Luulest enamgi huvitab mind maagia, ilmaelu seletamatus. Tegelen selliste teemadega ka oma loomingus, pakkumata loosunglikke vastuseid või äratundmisi. Olen palju mõelnud sõna ja kõige muu vahekordade üle: kui palju üldse suudab sõna tabada midagi? Kui palju sõnas on üldse asjade olemust?

Kunstnikuna proovin reaalsusest läbi murda meelelisusega. Me oleme tihti blokeerinud oma meeled visuaal- ja sõnadetulvaga, unustades, kui palju jääb nõnda peidetuks. Väikelastele omane maailma tundma õppimine meelte kaudu võiks jääda meiega ka edaspidiseks, saame nii ju palju rikkama elu.

Miks sinu arvates loogiline mõttelaad meid sedavõrd palju ahistab?

Tänapäeva ühiskonnas domineeriv maskuliinne element kaldub kõike loogikale allutama. Kuigi see on vaid üks paljudest võimalustest maailma tajuda.

Huvitav on vaadata ajaloos tagasi. Arusaamad, soorollid, moraal, ilukaanonid ja palju muudki, mida täna võetakse iseenesestmõistetavana, on kunagi olnud midagi muud. Kõik muutub ajas. Praeguse muutuva juhuslikkuse mõistmine oli mulle kohutavalt vabastav kogemus. Ükski norm ei ole reegel, see on lihtsalt tänane asjade seis.

Miks normid inimestele meeldivad?

See on sotsiaalne kokkulepe, normid on tsemendiks, mis hoiavad üsna eriilmelisi telliskive koos. Minu suureks eeskujuks on vanaema, kelle pilk ilmaelule on pea hinnangutevaba: suures plaanis muutuvad igapäevanägelused ja skandaalid kiiresti naeruväärseks. Milleks minna närvi?

Kuidas muuta maailma avatumaks ja sallivamaks?

Avatus ei ole minu jaoks kvaliteet või väärtus omaette. Avatus peab käima alati koos vastutustunde ja suure pildi nägemise oskusega. Kasvatusega saab palju ära teha, aga mitte vaid käsutada, manitseda. Lihtsalt eeskujuks olla, teed näidata.

Äkki siin on mängus hoopis sünnipärane hea süda, kõik ei olegi õpitav?

Õppejõu või isana mõtlen ikka, kui palju on heasüdamlikkus ja hoolivus kasvatatavad? Mõnes suurema õnneindeksiga riigis peatudes olen tajunud, et igapäevast hoolivust oleks nagu rohkem. Või juletakse lihtsalt seda rohkem välja näidata? Mõnikord võib hoolivus avalduda küllalt järsul moel, see ei tarvitse olla käed laiali ja lillepärg peas, vaid ka väga konkreetne, isegi hetkes valulik otsus.

Kuigi see teema on viimastel aastatel fookuses, tundub mulle, et asju kiputakse – kiire poliitilise kasumi nimel näiteks – liialt polariseerima. Mulle on selline dualistlik käsitus vastuvõetamatu, ma ei näe asju kunagi mustvalgena.

FOTO: JAANUS LENSMENT

FOTO: Jaanus Lensment

Oled sa alati teadnud, mille tegemine sind õnnelikuks muudab?

Jah, loominguline käeline tegevus on mind alati õnnelikuna hoidnud. Kuid eks valik ehte kasuks on vanemate, kunstiõpetajate, sõprade ja tähtede seisu kokkulangevus. Meile tundub, et otsustame ise. Tegelikult pole me kunagi sõltumatud, iga valiku taga on mustmiljon tegurit.

Iga valikuga kaasneb paratamatult ka loobumine paljudest teistest asjadest. Kahetsed ka midagi, mille oled elus tegemata jätnud?

Tahaks mõelda, et olen liiga noor kahetsemiseks. Kui mind miski morjendaks sügavalt, saaksin ju veel viga parandada. Ning tahaksin ka, et samale küsimusele 50 aasta pärast vastates suudan vastata samamoodi. Minu Brasiilia galerist Thomas Cohn keeras uue lehekülje oma elus pea 80-aastasena, avades Ladina-Ameerikas esimese rahvusvahelise kaliibriga nüüdisaegse ehte galerii. Vapustavalt julgustav eeskuju.

Muusikaliselt oled samuti andekas, paljud isegi ei tea seda. Muusikast oled ju loobunud?

Võib-olla oleks jäänud hoopis muusikasse, kui otsustavail hetkil oleks olnud mu kõrval sellel suunal aktiivsemaid mõjutajaid. (Tanel jääb hetkeks mõttesse, aga jõuab kiirelt otsusele.) Ei, siiski ma ei usu! Ma olen oma põhiolemuselt käeline inimene. Pillimäng on küll samuti puudutuste kunst, kuid minus on mingi jube füüsilisus ... Helide puhtalt abstraktset ilu võin imetleda, kuid ma vajan reaalselt kombatavat, lihtsalt vajan nagu õhku.

Sa oled pikalt tegutsenud ajakirjanikuna, miks sellest loobusid?

Ajakirjanikutöö ammendas end täielikult, kui tundsin, kuidas liigun tühikäigul, korrates oma varasemalt välja öeldud mõtteid. Kirjutan lugu ja vaatan korraga, et mis! Kasutan seda sõna juba sajas kord! Ma tundsin häbi, kujutasin ette, et lugejad näevad mind läbi. Ei tasu liikuda vaid inertsist, isegi kui see tundub libe tee. Pelgalt raha või harjumuse pärast ei tasu midagi teha.

FOTO: JAANUS LENSMENT

FOTO: Jaanus Lensment

Milline elu on ehtekunstniku tee?

Ma ei usu, et mingi töö iseenesest oleks kerge või raske, loeb see, milliseks me selle enda jaoks mõtleme või kuidas see vastab meie sisemistele rütmidele ja võimetele. On kohutavalt oluline leida üles oma sisemine rütm ja võimekus ning viia see välismaailmaga korrelatsiooni.

Elu on liiga ilus, et raisata seda millelegi, mis sind igapäevaselt rõõmsaks ei tee. Ka mõnes selgelt raamitletud monotoonses töös leidub paljude jaoks ilu. Mul on näiteks raamatupidaja, kes täiega fännab raamatupidamist!

Minu maailm, kus ma iga päev pean minema uuele avastusretkele – paljudele oleks see kurnav. Kuid minu uudishimu ja loovuse juures on see jälle ainuvõimalik. Meie õnn, et oleme inimestena nii erinevad. On nii vabastav näha täiesti erinevaid õnnemudeleid.

Millised hetked ehteloomingus on sinu silmis kõige eredamad ja õnnelikuks tegevad?

Näiteks värvid – selles on midagi nii puhast ja vastuvaidlematut. Kõrvamarju olen teinud ju tuhandeid, aga kõik need värvid on alati minu enda paika timmitud, värvimist pole ma kunagi suutnud delegeerida mitte ühelegi assistendile, see on lõputult avastuslik ja kordumatu hetkes.

FOTO: TANEL VEENRE

FOTO: Tanel Veenre

Kui värviline on sinu maailm?

Isegi kõige tumedamal hetkel aiman värvimuusikat tunneli lõpus. Kuid minu optimism ei proovi vältida melanhooliat. Nähes suurt pilti, pole võimalik ignoreerida varjukülgi, see on osa tervikust. Maailmas on meeletult palju kurbust ja meeleheidet, kosmiliselt vaadates ei muutu pilt palju optimistlikumaks: üksindus on piiritu, kõle ja juhuslik.

Üksindus ja hirm selle ees on kindlasti üks inimloomust enam defineerivamaid tegureid. Oleme diskopallid, kes otsivad valguskiiri, milles end peegeldada.

Mis sind nukrameelseks muudab?

Minu jaoks kõik algab ja lõpeb inimeses. Midagi väljaspool seda mind pööraselt ei rõõmusta ega kurvasta. Kui näen ebavõrdsust, puudutab see mind. Kui näen, kuidas kellestki üle sõidetakse, kuna ta ei suuda end piisavalt kaitsta, jääb teenimatult millegi varju või kasutatakse ära tema loomuomadusi.

Heidan endale ette julguse puudust sellistes situatsioonides. Kahetsen, et ma ei suuda kohe reageerida. Kangelane ongi see, kes julgeb astuda kartmatult õigluse eest välja. Imetlen tohutult oma elukaaslast, kelles on just sellist absoluutset õiglusejanust köetud kartmatust, ise pean leppima tihti närivate etteheidetega oma arguse pärast.

Kummaline, et sa seda väidad. Kõrvalseisjale tundud just julge ja energiat täis.

Jah, olen hästi kõrge energiatasemega, kuid ma ei ole radikaalne ega äkilise loomuga. Pigem proovin oma tuld realiseerida sügavuse kasvatamisesse kui äkilisse purskesse. Ma olen suures plaanis aeglane, ehkki tundun inimestele kiirena. Vajan aega, et mõista ja näha seoseid. Hetkes kipun jääma pealiskaudseks.

Minu riskivõtmised on ju väga kindlates piirides. Riskantseid asju võin teha lihtsalt entusiasmist ja uudishimust, unustada korraks ettevaatlikkuse ja käituda väga lapsikult. Sisemise lapse leidmine ja alalhoidmine on päris mõnus väljakutse, selle läbi tuleb ellu hästi palju avastuslikku.

Minna loojana laia maailma konkurentsitihedasse kunstiruumi, see on ju ometi julgustükk?

Kunstimaailmas selline Hollywood dream ei tööta, et võtad koti selga ja koputad õigele uksele. See on pigem teatud tegevuse tagajärg, mitte eesmärk. Ning samas on see ka heade inimeste ja õnnelike juhuste lugu. Rahvusvaheliselt võimsalt nähtava Eesti ehte fenomeni taga on ikkagi eelkõige Kadri Mälk – siniverelise suuremeelsuse ja absoluutse pühendumise kehastus.

Hingesugulus ei tunne riigipiire, loovus samuti. Ma ei oskagi maailmast mõelda geopoliitiliselt, olen liiga inimestekeskne inimene. Kui ma näen, kuidas mõni minu assistent peab jabura meelekindlusega võitlema elamisloa pärast, kuigi ta nii väga tahaks Eestis loominguliselt edasi panustada, see tundub mulle täiesti ülekohtune. Et mis pagan: me oleme iseenda loodud süsteemi vangid, elame lõksus keset avatud maailma.

Mis sinu ehtemaailmas praegu põnevat toimub?

Olen päris jõudsalt laienemas: kohe on värsked TVJ väljapanekud nii Kaubamajas kui Goldtime'i poodides. Olen seepärast üha teadlikumalt hakanud eraldama kunstiloomingut ja tarbedisaini. Hetkel ehitan TVJ kaubamärki, kaotades selle tagant üha enam oma nime. Jäävad initsiaalid ja lipukiri «Unistuste kuningriik» kui maailmavaate kandja. Oma nime jätan kunstiloomingule, kaubamärk on minu maailmapildi kergemini loetav versioon.

Eestis me ei teagi, kui tuntud kunstnik sa oled rahvusvahelisel ehteareenil. Mis sul maailma mõõtkavas teoksil on?

Minu loomingut esindab hulk galeriisid üle maailma, kellega toimub igapäevane professionaalne töö, erinevad koolid kutsuvad pidevalt töötubasid andma ja loenguid pidama. See on omaette masinavärk ning täna olen ma selle osa. Naudin mängu ilu.

Kuid ma pole kunagi soetanud väljaandeid, kus mu pilt sees. Küll oleks hirmutav olla sõjaveteran, kellel ordenite rivi ulatub põrandani. Ka mitusada näitust ei tee mind paremaks sõbraks.

Kuidas sa jagad end kunsti ja brändi vahel?

Kuigi need maailmad on paralleelsed, proovin üha enam korraldada elu tsükliliselt: kui tulekul suur näitus, panen rohkem energiat kunstiloomesse, ja kui valmivad uued kollektsioonid, siis tootmise juhtimisse.

Üle maailma tuleb kogu aeg ohtralt taotlusi noortelt ehtekunstnikelt, kes tahavad tulla siia praktikale. Praegu töötab koos minuga imetore Taiwani tüdruk Miao, just lahkus Austraalia poiss Andy. Võtan enda maailma ja kogemuse jagamist ülima tõsidusega, püüdes pigem anda kui lihtsalt kedagi ära kasutada. Üks Ameerika tüdruk liigutas mind hingepõhjani, kui ütles lahkudes, et kõige olulisem, mida ta minuga koos olles õppis, oli õnnelik olemine.

Kas sinus ei leidu seda muistsete meistrite kadedust, et päris kõiki oskusi ei tahaks ka sellile ära enda?

Kui keegi minu õpilastest suudab teha midagi paremini, kui mina seda teen, siis tal ongi selleks õigus. Väga vale oleks talenti takistada, vastupidi: minu kohus oleks anda talle igakülgne toetus. Meie ühine eemärk on ju areng, teha maailma paremaks. Kunst on niivõrd unikaalne, et ma ei usu mitte mingitesse patentidesse, isiksust pole võimalik patenteerida.

Sinivereline suuremeelsus sinu poolt. Pühendud teiste arendamisele isegi siis, kui see tuleks su enda arvelt?

Oi, seda ma kindlasti ei ütleks, et olen õpetamisele pühendunud. See poleks õiglane, tean paljusid, kes on pühendunud pedagoogid. Olles tudengitega, püüan olla täielikult kohal, kuid mind painab alati süütunne: kas ma suudan anda piisavalt? Ma oleksin võimeline ju andma rohkem, aga aeg ja energia panevad piiri ette. Ma tohutult imetlen inimesi, kes suudavad tänapäeva hektilises maailmas pühendunult künda vaid üht vagu, aina sügavamaks.

Sinus on vähe talentide juures tavapärast isekust. Ei ole vaid sina ja sinu ideed: pead väga oluliseks ka teiste inspireerimist ja edasi aitamist. Kuidas sinust õpetaja sai?

Eesti Kunstiakadeemias hakkasin õpetama juba õpingute ajal, umbes 15 aasta eest. Sa muidugi annad endast palju, kuid see on nii vaheldusrikas töö. Iga inimene toob endaga kaasa terve maailma – see on rännak, kus tänavad ei kordu.

Isegi kui pean üha enam panustama kasvavasse kaubamärki ja laste kasvatamisse, siis õpetamisest oleks nii pagana keeruline loobuda ... Tead, see meelsus, mis kunstiakadeemias valitseb – noored kujunevad isiksused, elu kulgu oluliselt mõjutavad otsused. See on võimalus olla millegi erakordse tunnistajaks.

Õpetajaroll pole kergete killast, noored panevad sind proovile ja teavad kõike ise…

Värske varsa hulljulgus ja kõiketeadmine on midagi, mida me kunagi elus tagasi ei saa. Seda ei tohi võtta rumalusena, vaid teistmoodi tarkusena.

Olen ise avatud elule, ma ei ole programmipõhine inimene. Proovin igas hetkes anda maksimumi ja vaatan, kuhu nõnda välja jõuan. Olen pigem orgaaniline kasvaja, nagu puu. Rõnga paksus sõltub sellest, kuidas tol aastal sadas ...

FOTO: TANEL VEENRE

FOTO: Tanel Veenre

Kuidas sinu TVJ märk alguse sai?

Tead, see sündis süütundest. Sõbrad küsisid: Tanel, sa käid näitustega kogu maailma läbi, aga miks meie ei saa midagi kanda? Otsustasin siis teha midagi piisavalt kerget ja kandjasõbralikku. Tegin oma esimesed TVJ ehted sõpradele ja ka praegu sajastes tiraažides disainides püüan mõttes ette kujutada ikka neidsamu sõpru. Looming ongi ju sõprus läbi loodu. Ja kõik need, kes kannavad minu loomingut, on mu sõbrad, keda ma veel ei tunne.

Ma armastan inimesi ja mõnikord ajab mind meeleheitele teadmine, kui palju häid potentsiaalseid sõpru on veel kusagil maailmas, kellega ma tõenäoliselt ei vaheta eales ühtegi sõna. Aga ehetega saan luua nähtamatu niidistiku mõttekaaslaste vahel, kui me mõistame sarnaselt ilu, on meil hinges juba midagi ühist.

Oota, aga sinu superoriginaalseid ehtekunsti hookus-pookusi kantakse ju samuti?

Absoluutselt! Neid inimesi ei ole palju, enamasti on need tõelised ehtesõltlased, Lääne-Euroopa või Ameerika kollektsionäärid. Ehe on neile identiteedi osa, kaasaskantav kunstiteos. Eriline ehe avab mingi tahu isiksuses.

FOTO: TANEL VEENRE

FOTO: Tanel Veenre

Nüüd ma ei saa ju jätta küsimata, milliseid ehteid sa ise kannad?

Ehteid ma kannan küll, päris palju oma õpilaste ja kolleegide töid. See on nagu väike vimka, sest riietuses eelistan lihtsust, neutraalsust, värvitust.

Kas sind üllatas, et said nii kiiresti tohutult populaarseks? Minu sõprade seas on ehk mõni üksik, kelle ehtelaekas ainsatki Taneli asja ei leiduks…

Populaarsus on piisavalt kohutav olukord, et sellele mitte mõelda. Ning inimeste ihad on enamasti õnneks piisavalt irratsionaalsed, et neid mitte ette aimata. Õnneks on mul ka kommertsiaalselt täiesti läbikukkunud ehteseeriaid, see hoiab vabana.

Paljudele on tuntus just eesmärk, sinule siis mitte sugugi?

Tähelepanuga pigem lepin, ma ei naudi seda. Praegu seda intervjuud andes võin mõjuda silmakirjalikuna, kuid tõesti: mul on keeruline leppida meedia üheplaanilisusega. Vaatan sel hetkel iseend nagu enda mõtete edastamise tööriista. Püüan olla siiras, aga ma ei suuda kunagi lõpuni samastuda intervjuu endaga, see on alati vaid üks lihtsustatud kild, hetk ja vaatenurk. Ehtekunstnik pole õnneks kunagi nii tuntud kui mõnede teiste ametite esindajad.

Mulle pakub enam pinget oma loo rääkimine sotsiaalmeedias, mida saan ise kontrollida ja kus saan vahendada teemasid ja hetki vahetumalt. Kuid ka see on lõpuks mask.

Eelistaksid nähtamatu olla?

Ma ei tea, kas ma tahan nüüd otseselt nähtamatu olla… Lihtsalt avalikud esinemised ei oma minu elus mingit sisumuutvat järellainetust. Suhtun tähelepanusse eluterve ükskõiksusega, ma ei väldi ega vaja seda, see on üks tuhandest tahust minu elus.

Vajad sa alatasa uusi väljakutseid?

Ma ei ole järskude kurvide inimene ega mingil juhul elu pahupidipööraja tüüp. Tajun selgelt, et see, mis mu elus on aastatega kasvanud, ongi väärtus iseeneses, heas ja halvas. Ma ei raatsi sellest loobuda. Uus peab sinna peale kasvama. Kuid samas on see nii filosoofiline küsimus: mis on üldse areng ja kasvamine, kust saavad asjad alguse ...

Ma julgustan mitte takerduma vaid välisesse, nähtavatesse saavutustesse. Me kasvame ju kahtpidi korraga: kasvatame teiste silma eest varjatud juurt maasse, mis lõpuks hoiab meid ju püsti. Oleme kõiges iseenda peegelpildid.

Alates 19. augustist on võimalik Tallinna Kunstihoone galeriis vaadata Tanel Veenre näitust «Tahe».

FOTO: JAANUS LENSMENT

FOTO: Jaanus Lensment

Tagasi üles