Sakraalse ruumi avatusest ja suletusest

Peapiiskop Thomas Becket (Indrek Sammul) ja kuningas Henry II (Robert Annus) Foto: Eesti Draamateater

Tallinna Katariina kirikust on saanud paik, kus lisaks Theatrumile ka teised trupid oma lavastustele sakraalset mõõdet lisavad. Mõnikord see toimib, mõnikord aga, vastupidi, lööb lavastaja ja näitleja hoopis kuidagi lukku. Suur respekt ruumi suhtes võib takistada ka näidendi psühholoogilisi kihte lahti mängimast ning mõnigi kord on tundunud, et sakraalruum on lavastusele pigem takistav asjaolu.

Jean Anouilh’ näidend «Becket ehk Jumala au» jääb olemuselt kusagile sakraalse ja profaanse ruumi vahepeale. Teema on küll religioosne, kuid selle käsitlus ei ole kuigivõrd teoloogiline, pigem on peapiiskop Thomas Becketi (Indrek Sammul) ja kuningas Henry II (Robert Annus) sõprus, vaen ja kirikuellu puutuvad erimeelsused toodud eetilisele pinnale.

Anouilh’ küllaltki intellektipõhine ja kohati kiretu käsitluslaad on küllap võimalik lavale tuua ka kalkuleeritud konstruktsioonina, mis vähe sellest, et ei vaja, vaid lausa välistab oma keskkonnana kirikuruumi. Priit Pedajase lavastus haakub valitud mänguruumiga aga nii kontseptuaalselt kui ka näitlejate psühholoogilise häälestuse mõttes.