Teater, kus sai naerda, aga nutta ei saanud

Tellijale
avatud
1

Publiku lemmikud olid teatrijuhid Vello Väli ja Üllar Saaremäe mängitud töötu näitleja Gunnar ning ristsõnalooja Oidermaa, ohtud külajoodikudtes, ohututeks intellektuaalideks, kelle eesmärk on päeva lõpus saada veel mõni lonks õlut.

FOTO: Siim Vahur

Rakvere teatri tänavune suvelavastus on kindla peale minek – Andrus Kivirähk toob alati publiku saali. Võib-olla oligi teatri suurim möödapanek see, et «Maailma otsas» sai lavastatud vabaõhutükina, sest kui menuromaani dramatiseering oleks toodud lavale talvehooajal, jätkunuks publikut ka järgnevaks kümneks aastaks. Suurepärane eeskuju on Eesti Draamateatri 2002. aastal esietendunud «Eesti matus», mis vaatamata tugevale tolmukorrale on publiku seas siiani vägagi populaarne.

Raivo Trassi lavastatud tüki «Maailma otsas» kohta ei saa kasutada Kivirähki loodud teatrikriitiku Vooremäe sõnu. Rakveres ei saanud nutta ega naerda, sest hingekriipivat polnud ses lavaloos midagi. Muiata sai, tõsi, rakverelased said ka naerda, kohati lausa südamest, eriti siis, kui teatrijuhid Vello Väli ja Üllar Saaremäe töötu näitleja Gunnari ja ristsõnalooja Oidermaana publiku ette ilmusid. Suured ja tähtsad mehed olid muudetud külajoodikutes, ohututeks intellektuaalideks, kelle eesmärk on pika päeva lõpus veel mõni lonks õlut saada.

Taaruva kõnnakuga jotad olid tõesti lahedad sellid. Vaatamata Väli ja Saaremäe ülimalt lihtsale rollilahendusele peab möönma, et teatrijuhid on selle teatri kõvemad näitlejad. Midagi pole teha, nad on ülejäänud meesnäitlejatest peajagu pikemad – nende hääl kõlas, nad olid nähtavad, nendes oli energia. Saaremäe ja Väli mängisid end lavastuse meeldejäävamateks tegelasteks, Oidermaa ja Gunnar muutusid olulisemaks kui näiteks Rein või Opossumi Ülo (see on aga lavastuse miinus).

Tagasi üles