Lembit Peterson: tundsin missioonitunnet

Lembit Peterson

FOTO: Rauno Volmer/Eesti Ajalehed/Scanpix

Septembri esimesel päeval alustab Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja ja külalisprofessorina tööd näitleja ja lavastaja Lembit Peterson.

Lembit Peterson tunnistab, et pakkumine tuli talle üsna ootamatult ning seetõttu ei soovi ta veel suuri ja paikapanevaid avaldusi teha. «Mul on vaja enne natuke mõtteid koondada,» tunnistab Peterson, kes on lõpetanud 1976. aastal lavakunstikooli legendaarese VII lennu, kus õppisid näiteks Merle Karusoo, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Kalju Orro jt. 

Muusika- ja teatriakadeemia rektori Peep Lassmanni ettepanku võttis Peterson enda sõnul vastu seetõttu, et lavakunsti areng ja koolitus on tal aastaid südamel. «Soov on kaasa aidata nõu ja jõuga, mõistuse ja oskustega teatrikoolituse kujunemisele ja arenemisele Eesti Vabariigis. Tundsin teatavat missioonitunnet. See oli põhiline. Lisaks ka seotuse tunne sellega kooliga. Minu soov on kaasa aidata kooli arengule,» põhjendab Peterson.

Teatrikunsti õpetamise juures peab Lembit Peterson kõige olulisemaks õpilase ande väljatoomist. «Mitte lõhkuda seda, mida ta ise kaasa toob, sest isiksus ei tohi saada õpingute ajal kahjustada. Vastupidi. Õpingud peaksid kaasa aitama isiksuse, inimese arengule. Selleks tuleb luua vajalikud tingimused, mida saab teha, kujundades kollegiaalselt koos õpetajaskonnaga ja administratiivala abilistega õpikeskkonda,   õppekavade ja konkreetsete ülesannete kaudu. Kunstniku areng, olgu ta näitleja, lavastaja või dramaturg, saab mõistagi toetuda vaid inimese arengule. Sest see, mis meid laval võlub, ongi isiksus, kuidas inimene mõtestab-suhestab-kujundab oma rolli laval. Isiksuse tuum kumab ju alati rollidest läbi.»

Milliseid muudatused lavakunstkooli ees ootavad ja kas neid üldse on vaja, sellest on Petersoni sõnul veel vara rääkida. «Kindlasti tuleb säilitada ja arendada seda, mis on hea. Vaadata ringi, et mis ei ole nii hea ja kuidas seda muuta. Aga muudatusi ei tohi teha uisapäisa. Üks asi on asju kõrvalt vaadata ja teha oletusi, teine asi on näha asju seest poolt. Loodan, et kõigi seal töötavate inimestega hakkavad olema head kollegiaalsed suhted.» 

Lembit Peterson on Eesti ühe omanäolisema erateatri üks asutajaid ja peamine lavastaja. «Minu üks nõustumise tingimus oli, et saan Theatrumi juures jätkata täisjõuga,» rahustab Peterson kõiki Theatrumi fänne. «Järgmise hooaja tööplaan on juba tehtud ja ma ei pea võimalikuks selles muudatusi teha. Minu soov Theatrumiga jätkata on rektoraadis ja lavakooli õppejõududega kooskõlastatud.»

Peterson mäletab, et tema õpetaja ja lavakunstikooli looja Voldemar Panso oli omal ajal rõhutanud, et kooli juht peab osalema aktiivselt teatriprotsessis. «See oli Panso idee ja ka mina leian, et loomingulise tegevuse jätkamine on tähtis, sest vastasel juhul muutuksin pelgalt administraatoriks ja see poleks minu arvates õige ega ka mõeldav.»

2003. aastast on Peterson juhtinud Vanalinna hariduskolleegiumi (VHK) teatriprogrammi tegevust. Sel kevadel VHK lõpetanud noored olid viimased, kellele ta ses koolis haridust andis. See otsus sündis juba enne lavakunstikooli pakkumist. «VHKs on suurepärased õppejõud Tõnis Rätsep, Tiina Mölder, Maria Peterson, Mirko Rajas, Kristjan Üksküla ja Tarmo Song, kursuste juhendamisega ei tohiks probleeme tekkida. Mina pidin jääma abiõppejõuks, sest olin seal 1997. aastast töötanud ning minu soov oli rohkem keskenduda lavastamisele ja ka mängimisele, peamiselt Theatrumis. Ma ei soovinud tegeleda ainult noortega, vaid ka natuke vanematega ning igale poole lihtsalt ei jõua,» põhjendas Peterson, miks ta lõpetas VHKs uute kursuste vastuvõtmise.

Peterson on olnud neli aastat Viljandi kultuurikolledži teatrikateedri õppetooli juhendaja, üheksa aastat Eesti Humanitaarinstituudi teatri õppetooli juhataja. Ta oli humanitaarinstituudi ja ka VHK asutajaliige. Just Petersoni hõivatus eri koolidega on olnud ilmselt üks põhjus, miks EMTA lavakunstikoolist pole talle kursusejuhendaja ettepanekut tehtud.

XII lennu (kus õppisid näiteks Peeter Oja, Anne Türnpu, Piret Päär ja Peeter Tammearu) kursusejuhendajana on Aarne Üksküla kõrval märgitud ka Lembit Petersoni nimi. «Mina olin abiõppejõud. Kursuse juhendamise vastustust mul ei olnud,» täpsustab Peterson.

Kui 2010. aastal otsustas lavakunstikooli kauaaegne juht Ingo Normet ameti maha panna, osales uue juhi konkursil ka Lembit Peterson. Kuus aastat tagasi eelistas muusika- ja teatriakadeemia nõukogu Petersonile Hendrik Toomperet, kes lahkus ametist enne esimest koolipäeva ning tema asemel valiti juhiks Peeter Raudsepp.

Sel kevadel korraldati EMTA lavakunstikooli juhi leidmiseks korraline konkurss, mis ebaõnnestus, sest end üles seadnud lavakunstikooli senine juht Peeter Raudsepp ning lavastaja ja lavakunstikooli näitlejatöö, hääletehnika ja doktoriõppe õppejõud Anne Türnpu ei saanud lavakunstikooli õppejõudude üldkoosolekul ega ka EMTA nõukogus hääletusel piisavalt toetavaid hääli. EMTA rektor Peep Lassmann tegi pärast peaaegu kaks kuud kestnud otsinguid ettepaneku Lembit Petersonile.

Sel sügisel lavakunstikoolis õppima asuvaid noori hakkavad kursusejuhendajana juhendama Anu Lamp ja Elmo Nüganen. Õpinguid jätkavat XXVIII lendu suunavad Anne Türnpu ja Mart Koldits. Sel kevadel lõpetanud XXVII lennu juhendajad olid Peeter Raudsepp ja Katariina Unt.

Kahe aasta pärast lavakunstikooli sisse astuvaid noori hakkab praeguste plaanide kohaselt aga juhendama Lembit Peterson. «Ehk siis tuleb sealt ka Theatrumile noort järelkasvu,» loodab Peterson. 

Eesti Teatriliidu teatripreemiate üleandmine. Aasta Lavastus. "Joobunud" (Theatrum). Lembit Peterson. Foto: Mihkel Maripuu

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

LEMBIT PETERSON

Sündinud 18. augustil 1953.

Lõpetanud Tallinna 20. Keskkooli 1971. aastal ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri näitleja ja lavastaja erialal 1976. aastal.

Töötanud Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, Ugalas, Eesti Draamateatris, Tallinna Linnateatris, Rändteatris. Theatrumi asutaja ja kunstiline juht.

Aastatel 1982–1986 oli Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri vanemõppejõud; 1990–1992 Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri juhataja ja 1992–2003 Eesti Humanitaarinstituudi teatri õppetooli juhataja.

Esimene lavastus Samuel Becketti «Godot’d oodates» (1976), praeguseks viimased lavastused on Eesti Draamateatris «Tartuffe» (2015) ja VHK lõpulavastus «Armastusega ei tehta nalja» (2016).

Tunnustused: Ants Lauteri nimeline preemia (1986), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1998), Beata Angelico auhind, Rooma (2000), Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001), Eesti Teatriliidu aastapreemia (parima meesnäitleja auhind Nikolai Kirsanovi rolli eest Turgenevi-Šapiro lavastuses «Isad ja pojad», 2002), lavastaja aastaauhind («Hamlet», 2003), Riigivapi IV klassi teenetemärk (2006), aasta isa (2007), lavastaja aastaauhind («Maarja kuulutaminee» ja «Linn», 2009), Priit Põldroosi nimeline auhind (2009), Chevalier dans ’Ordre des Arts et des Lettres (2011), aasta lavastus «Joobunud» (2015).

Lembit Peterson on abielus Mare Petersoniga, kellega tal on kuus last: Marius Peterson, Maria Peterson, Laura Peterson, Elisabeth Peterson, Jonathan Peterson, Anna Kristin Peterson.

Tagasi üles