Eesti menukaim raskemuusikafestival Hard Rock Laager pidas möödunud nädalavahetusel Vana-Vigalas oma viieteistkümnendat juubelit ning, nagu tavaks saanud, algas festival enne ametlikku algust ning jätkus ka pärast viimase bändi lavalt lahkumist.
Ööpäevad täis rokki ja rolli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Traditsioone järgides kõrgus kalliks saanud staadionil juba neljapäeval kümneid telke. Järgmisel päeval algavale festivalile sooja tegev pidu Läburint peetigi maha kohe samal päeval. Peo avapaugu andis kodumaine Noortebändi 2015 võitja, progressiivmetalit viljelev Abandoned Elysium. Vaatamata põletavale päikesele või siis just tänu sellele oli lava ees hämmastavalt palju publikut. Kuumus oli festivali vältel troopiline ja viis nii mõnegi metalisti päikesepistega esmaabitelki.
Mitte nii naiselik kõrivokaal
Kõiksugu karvased ja sulelised pugesid päikese eest peitu Vana-Vigala kaunisse jõekääru, kus vesi oli valdava õhutemperatuuriga võrreldes väga mõnusalt jahe ning värskendav. Jõekaldal ei olnud küll varasemast tuttavat sauna, kuid sellest ei lastud ennast heidutada. Kella seitsmeks hakkas päikese võim pisitasa raugema, aga temperatuuri hoidis kõrgel laagris esimest korda uues koosseisus esinev Nihilistikrypt, kes viljeleb edukalt brutaalselt tehnilist death-metalit, millele annab särtsu bändi uue vokalisti Meriliisi mitte just eriti õrn ja naiselik kõrivokaal.
Meriliis jäi ise laagridebüüdiga väga rahule. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata sügisel nende uut teemaalbumit, mis annab muusikasõbrale aimu sarimõrtsuka süngest ja kohati ka värvilisest mõttemaailmast. Õhtu esimeseks suursündmuseks kujunes Iron Maideni kunagise asendusvokalisti Blaze Bayley ja tema bändi etteaste. Omaloomingule lisaks mängiti ka paar meideni lugu.
Festivali toitlustus ja bändinänni valik on muutunud ja muutub iga aastaga mitmekesisemaks ning huvitavamaks. Telklaagris käis ööpäevaringselt pidu ja pillerkaar. Telklast ei puudunud ka igal aastal kohal olev viikingitelk, mille kõrval seisis kahtlaselt häguse veega täispuhutav bassein, mis sai aga nii mõnelegi elupäästjaks. Õhtuti kuulati telgis muusikat ja - kuidas siis muidu - vaadati suurelt ekraanilt jalkaülekandeid. Reede õhtule tõmbas joone alla Iirimaalt kohale lennanud Cruachan, keda loetakse üheks folk-metali alusepanijaks ning Norrast kohale seilanud progressiiv-blackmetalipunt Borknagar.
Leegiheitjad pluss ilutulestik
Laupäeva hommikul oli valdav osa rahvast juba enne kaheksat üleval. Kohaliku poe ees oli kannatlik järjekord karvaseid varakult päeva esimese külma õlle ootel. Õlled käes, võis seada sammud Heviaeroobikale, mis aitas eelmisest õhtust kanged kaelad ja seljad jälle lahti teha. Hommikuvõimlemine tehtud, pannkoogid söödud, oligi aeg minna A-lava ette progressiivse alatooniga stoner metalit kuulama, millega kostitas publikut Liblikas. Paljude meeldivaks üllatuseks andis Liblikas keskpäevasele ajale vaatamata ülikõva laivi, millest telklas pärast veel hiliste õhtutundideni räägiti.
Liblikale otsa tuli B-laval Laagris esmakordselt esinenud Eesti hoogsaim folk-pungi bänd Legshaker, kes tõepoolest pani publikul jala tatsuma. Suurema kuumuse eest mindi siiski päikesevarjude alla pakku ja veedeti seal aega, külm märjuke käes. Kell kaheksa astus lavale kauaoodatud thrashiliku hõnguga hevipunt Cantilena oma uue vokalisti, Pakistanist pärit Asimi eestvedamisel. Cantilena esinemisele andsid vürtsi thrashilikud kitarrikäigud, Asimi signatuurvokaal, topeltbasstrummid, leegiheitjad ning ilutulestik, mis niigi palavat päeva veel kuumemaks kütta aitasid.
Õhtul andis festivalile sünget alatooni müstiline doom-black-metal kamp Batushka Poolast. Lõppakord festivalile tuli Rootsist ja oli tõepoolest ideaalne näide meloodilisest death-metalist. Juba 1990. aastal alustanud At The Gates inspireeris üheksakümnendate alguses sadu algajaid muusikuid instrumente kätte võtma.
Aga ega viimane bänd ei tähenda veel pidustuste lõppu. Söögitelkide uksed nööriti kinni, vetsud viidi ära, kuid rahvas jätkas sama hooga kuni pühapäeva hilise pärastlõunani. Tallutud staadionile jäid maha kümned, kui mitte sajad katkised aiatoolid, õllepurgid ja aiakatused. Koduteel vilisevad kõrvad, pea valutab, kael on siiski kange, kuid peas mõlguvad mõtted juba järgmise aasta Hard Rock Laagrist. Parim rahvas, raskeim muusika, juba 15 aastat.