Kõrboja helinad ja vaikus

Hetk Ugala lavastusest «Kõrboja perenaine», fotol Andres Tabun, Ott Aardam, Kiiri Tamm Foto: Gabriela Liivamägi

Kui Vargamäelt tagasi linnakoju jõudsin, haarasin riiulilt Tammsaare «Kõrboja peremehe», kirjastuse Maa 1922. aasta väljaande. See mul juba rituaal: ahnelt lugeda ja võrrelda, kuidas Urmas Lennuk on seekord Tammsaare teksti teisendanud, ometi sisimas autoritruudust hoides. Ka «Kõrboja perenaise» lavalt kuuldub mõndagi uut, mis kummatigi Tammsaare ligemale toob. Vallo Kirsi lavastus hingab Lennuki kirjapanduga samas helistikus, mängulaadi passib ehk kutsuda «romantilisrealistlikuks elevuseks», nii kirjeldas Tammsaare ise oma seisundit «Kõrboja peremehe» kirjapanekul.

«Kõrboja perenaise» lavastus kulgeb kärmete sujuvate rütmidega, Kristjan Suitsu kujundus liidab peaaegu üheks ja siiski selgesti eristuvaks kolm tegevuspaika: Kõrboja, Katku, Kivimäe. See ühtsus võimendab poeetilist tinglikkust nagu ka poolkaares puupõrand, laudilm looduses. Misanstseenides on pingestatust, tegelased on viimse kõrvalrollini mängitud ehedalt, himukalt. Vallo Kirsi lavastajatöödes torkab silma vana hea näitejuhioskus, hool näitleja arengu eest. Tähtis on õhustikus Peeter Konovalovi muusikaline kujundus, Lõugu Kusti osatäitja Kulno Malva akordion paneb Kõrboja helisema.

Kolm naist