Kronoloogiline Alice Kask

Alice Kase näitusel joonistub välja ühiskonnakriitiline lähenemine. Lihtsates T-särkides, dressides ja argises triiksärgis figuurid kujutavad madalamat klassi ja keskklassi, kes on justkui kaasinimesest võõrandunud. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kolmel korrusel lahti rulluval näitusel «Alice Kask» on raske välja tuua spetsiifilisi töid, sest väljapanek avaldab paremini mõju koherentse tervikuna. 

Ajaloomuuseumile omane narratiivne kronoloogiline järjestus kunstniku loomingust on selle näituse kontekstis toimiv. Kuigi külastaja alustab alumiselt korruselt kunstniku vanema loominguga 1990. aastate lõpust ja 2000. aastate algusest, liikudes treppidest üles uuemate tööde juurde, ei mõju tõus hierarhilisena, heal juhul võiks siia sisse pikkida teleoloogilist vaateviisi. Viimast rõhutavad näiteks eksponeeritud paberiruudukesed figuurikatsetustest – see pole ülevaade, vaid teekond.

Maal on nüüdisaegsel kunstiskeenel väljakutsuv meedium. Alice Kask on suutnud sellega edukalt töötada, kusjuures tema töödes on kunstnikule omast käekirja, mis muutub ja areneb koos temaga, kuid ei ole siiski muutunud üdini, kandes endas läbivalt kunstnikule omast vormilist laadi.