Black Sabbathiga on nüüd siis lõpp ja see oli hea

Ai ämm airon männ, du-du-du-du, dumm-dumm-dumm… Nii tuksusid tuhanded südamed ja röökisid kõrid teisipäeva õhtul Arēna Rīgal. Sarvemärki näitav kätemets nägi välja kui veider pikakaelaline antiloobikari või tuhat erekteerunud tigu. See oli lõpu algus. 

Black Sabbathi hüvastijätutuur «The End» hakkab samuti lõpule jõudma. Teisipäevane kontsert Riias oli karge, harras ja lihtsakoeline sündmus. Umbes samas toonis nagu kogu bändi looming. Neljapäeval antakse veel üks kontsert Helsingis, seejärel Stockholmis ja lõpuks Moskvas. Rohkem meie maailmajaos seda legendaarset ja mitmes mõttes oma žanri defineerinud bändi enam elavas esituses ei kuule. Loodetavasti – «The End» oli liiga ilus lõpp selleks, et mingid Sabbathi derivaadid viie aasta pärast Pühajärve jaanipeol või muudes kolgastes tuuritaksid, nagu mõne bändiga on kahetsusväärselt läinud.

Foto: Hendrik Alla

Algrivistusest olid laval Ozzy Osbourne (vokaal), Tony Iommi (kitarr) ja Geezer Butler (basskitarr). Töölisperedest pärit noorukid, kes 1969. aastal oma esimese plaadi välja lasid, on jõudnud väärikalt elatud töömehetee lõpule ja võivad minna väljateenitud pensionile. Lisaks osalevad tuuril Adam Wakeman klahvpillidel ja rütmikitarril ning Tommy Clufetos, kelle uhket müristamist XXL kaliibris trummikomplektil võivad veebiversiooni lugejad videost vaadata.

Nagu sündmuse pidulikkus ning osalejate, nii esinejate kui publiku soliidne vanus eeldada lubas, oli tegemist erakordselt väljapeetud kontserdiga. Soliidsed härrad, habemed härmatooni ja vanusenumber neljakümnendatest põhja poole ning nende kaalukad prouad. Ei mingit tõuklemist, räuskamist ega ligimesel seljas elamist. Kui üks džentelmen siiski liiga suure amplituudiga kõikuma kippus – kusjuures ilmselgelt meeleliigutusest, mitte liigsest kolmeeurosest õllest –, toetasid ümbritsevad fännid teda hellalt ega lasknud pikali langeda. Nagu mõnel seisupiletitega sümfooniakontserdil kohe.

Meeleliigutuseks oli põhjust, kuna esitamisele tuli klassikaline materjal: bändi nimilugu «Black Sabbath», igihaljas «War Pigs», kuulsa bassisoologa algav «N.I.B.», muidugi «Iron Man» ja «Paranoid» jms. Puhas kuld, praegugi seda ülevaadet kirjutades ja meenutades kisub härdaks. Tüübid lasid ju kolm aastat tagasi välja oma päris viimase albumi «13», mis polnud üldse paha, aga tuuripilet osteti ikka selle muusika pärast, mida nad ligi 40 aastat tagasi tegid.

Lava-show ja videoprogramm suurel, üle lava ulatuval ekraanil oli samuti lihtne ja väljapeetud. Ei olda enam poisikesed, et kitarr kaenlas mööda lava edasi tagasi liduda ja tirelit visata. Heavy metal on visuaalselt üsna maitsetu žanr ning ega suures plaanis Osbourne’i või Iommi taustaks kuvatud leegid vaataja esteetilisi närve eriti ei kõdita. Nagu nad isegi. Ma olen alati imeks pannud kummalist vastuolu: rokkmuusika peaks väljendama sõltumatust, vabadust ja protestivaimu, aga selle jüngrid riietavad end nagu mundrisse: halliks pestud bändisärk, mustad/sinised teksad ja külmemal ajal nahkjakk. Tehakse kõik, et olla osa massist, mitte eristuda.

Välifestivalil käib selle juurde enamasti põlvini muda ja taevast kallav paduvihm. Tore traditsioon, millele pani alguse juba Woodstock ja mida truult jätkas läinud nädalavahetuse Hard Rock laager. Riia kontsert toimus katuse all, Saku Suurhalli meenutavas plekist karbis (mille laval ka siinkirjutajale kord on üks konkursivõidu medal kaela riputatud – kodune koht). Erinevalt Tallinna plekkhallist võis kontserdi heliga täiesti rahule jääde, vähemalt silmini välja müüdud saali põranda keskel. Aga ma oleks vist staadionielamust enamgi eelistanud.

Soojendas California bänd Rival Sons, millest ma enne tuuri õhkagi polnud kuulnud. Plaatide järgi otsustades oli tegu päris huvitava helipildi ja vokaalse signatuuriga energilise rokkbändiga. Elavast peast nad midagi enamat pakkuda ei suutnud, fännitsooni publik nii kombe pärast kargas. Aga eks oodati ka peaesinejat.

Pärast kella kümmet juhatati rahvas «Zeitgesti» saatel saalist välja. Väga mõnus korraldus, mitte nii nagu klubides, kus bänd alles südaööl peale läheb. Vanem ja väärikam osa inimkonnast, nagu siinkirjutaja ja suurem osa Sabbathi publikust, ei viitsi öösel rabeleda. Pealegi saavad nii kaugema kandi mehed, kes hotelli paljuks pidasid, veel kojugi sõita.

Nende tuhandete seas, kes oma hambuliste bändilogodega särke tuulutama tulid, oli nii palju eestlasi, et lausa lust näha ja kuulda. Selleks ööks oli Riia Eesti linn. Ja need eestlased olid näljased! Me oleme harjunud, et kuskil mandunud läänes on kõik poed pärast kell kuut õhtul suletud ja elu vaibub üldse. Aga lätlased on ju samasugused kapitalismikauboid nagu meie. Rahvas tuleb kohale, vaja neilt raha ära võtta!

Aga Arēna lähedal, paistab, on ainult üks pannkoogikohvik ja enne kontserti oli seal kaks õlut, hele ja tume. Mitte kaks sorti, vaid kaks pudelit, ja mitte sellepärast, et rokivennad oleksid kõik pintslisse pannud. Need olid ilmselt ainukesed õlled, mis seal üldse kunagi on olnud. Kohas, kust voorivad mööda rokkarid. Ei raatsinud nende varusid poole võrra vähendada.

Sama ka öösel. Kella 23 paiku on võimatu kuskilt süüa saada, köögid on igal pool kinni. Ei ühtki putkat, kust lägapurksi või kebabigi pakutaks. Iseasi, kui oleks viitsinud vanalinna vantsida. Põhjanaabrite juures on asi kuuldavasti paremini korraldatud. Seal ikka mõni nakkikiska leidub, kust näljaleevendust saab ja järjekorra pärast sõneledes ka nuga neeru. Vähemalt nii on mulle räägitud. Kel Riias Sabbathil käimata jäi, jõuab veel neljapäevaks laevapileti osta ja järele proovida. 

ARVUSTUS

Black Sabbathi tuur «The End»

5. juulil Riias