Kaos, paanika ja korralagedus The Prodigy kontserdil
Kuidas ma The Prodigy kontserdil käisin ja bändi ei näinudki

Prodigy

FOTO: Erlend Štaub

Ma olen selle ajastu laps, kes kasvas varateismelisena üles Rock Summeritega.  Kurbus oli suur kui see suurepärane ja maailmatasemel muusikafestival kadus. Veidi samadele punktidele vajutada püüdev Õllesummer on järjest enam üritanud muutuda õllefestivalist muusikafestivaliks, tuues meile koju kätte vägagi nimekaid artiste nagu Mika, Moby jpt. Kahjuks aga ei ole osanud korraldusmeeskond seista samaväärselt ülesannete kõrgusel, et festivalikülastaja tunneks end seal turvaliselt ja et talle oleks tagatud esmane, mida selle raha eest ostma tuldi ehk siis kontserdielamus. 

Eile olin Tallinna Lauluväljakul vaid ühel põhjusel – näha oma kunagist lemmikut The Prodigyt. See, mis seal kohapeal aga toimus, on kokkuvõetav kolme sõnaga – kaos, paanika ja korralagedus.

Püüdsime veidi enne kontserdi ametlikku algust lavale ligineda nn. raadiotorni poolsest avausest ja see osutus nii ebameeldivaks kogemuseks, et napilt pääsesin sealt paanikahäirega. Inimesed trügisid üksteise otsas, põlevad sigaretid käes, käesolevatest plasttopsidest pritsimas õlut kuhu jumal juhatas.

Selle põgusa kümneminutise trügimisürituse käigus õnnestus pealt näha paari kaklust ja inimeste tallumist ning isegi hammustamist, kuid keda ei õnnestunud näha, olid turvatöötajad. Kogu laulukaare alune oli paksult rahvast täis, nagu ka lavaesine ja rahva voolamine sinna ei peatunud. Arvestades olemasolevaid väljapääse, esindas see täiesti ületuubitud ala nii suurt turvariski, et pidasin paremaks alalt kiiremas korras lahkuda.

Mis mind eriti imestama pani, oli tõik, et leidus siiski lapsevanemaid, kes sisenesid alale väike- ja lausa sülelastegagi (vankris). Kuna lavaesisele alale suunduva väljapääsu eeski toimus mitu kaklust, õnnestus kontserti lõpuks kuulata (kahjuks muidugi ei kuulnud ka eriti, sest sound tundus olevat üpris nõrk) peaaegu Oru värava eest. Selliste ülipopulaarsete ja iga päeva peakontserdi puhul võiks kaaluda ka väljaspoole ekraanide ülesseadmist.

Kokkuvõtvalt tuleb kurvalt tõdeda, et praegu ülivõimsat comebacki tegeva The Prodigy Tallinna kontsert lõppes minu jaoks nagu muinasjuttudest tuntud tõdemus «sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi» ehk kontserdil ju justnagu käidud sai, aga näha ega kuulda õnnestunud midagi.  Ning see äärmiselt ebameeldiv agressiivne atmosfäär, mis Õllesummeril valitses, ei tekita soovi seda kogemust uuesti saama minema nii pea.

Turvalisus on teema, millega festivalikorraldajad peavad tegelema väga tõsiselt, sest ilmselgelt ei ole nad valmis selleks ei inimressursi ega ka ettevalmistuse poolelt, kui peaks juhtuma midagi tõsisemat. Seejuures olen külastanud oluliselt suuremaid festivale – 50 000, ja isegi 90 000 osalejaga – kus sellist ebaturvalist tunnet pole kordagi isegi peale tulnud. The Prodigyt lähen aga kuulama hoopis mõnda teise riiki.

Tagasi üles