Teatrifestivali esimene päev: kahemeetritest muttidest jalgpallini

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Rakveres avati kolmapäeval etenduskunstide festival Baltoscandal -  vaikselt ja peaaegu märkamatult. Kuigi viimastel kordadel on festivalile antud võimas avapauk linna keskväljakul, siis nüüd piirduti vaid mõneminutiliste sõnavõttudega (festivali kuraator Priit Raud, kultuuriminister Indrek Saar ja Rakvere linnapea Mihkel Juhkam).

Kas avamise vaoshoitus, mis on sarnane vormi täitmise ja igavusega, ning linna keskmest teatrimaja tagumisse nurka kolimine on tähenduslik, seda saab öelda festivali lõppedes.

Rakverre saabunud sajad teatrisõbrad loodavad, et 14. korda toimuval festivalil pole kaotanud sära ja erilisust. Esimese päeva lavastused kinnitasid, et kõik on võimalik. Täielik läbikukkumine õnneks siiski mitte. Kui veel teisipäeval oli mitmete etenduste taha märgitud sõnapaar «osta pilet», siis kolmapäeva õhtuks olid pea kõik lavastused välja müüdud. 

Priit Raua kureeritud festivali alavastuseks oli valitud prantslase Joris Lacoste «Encyclopédie de la parole» neljaosalisest tsüklist pärinev «Suite N°2a». Lihtsustatult öeldes esitavatakse audiokollektsioonist pärit dokumente. «Suite N°1 ‘ABC’» oli pühendatud inimese kõne põhilistele eritunnustele: kuidas me räägime ja kuidas me õpime rääkima. Rakveres etendatud «Suite N°2» orkestreeris aga kõned, millel on ülesanne, mis teevad midagi. Sõnad, mis teevad head ja sõnad, mis hirmutavad maailma. Sõnad, mis võitlevad, sõnad, mis kannatavad, sõnad, mis loodavad. Sõnad, mis rõõmustavad sind, mässavad sinu vastu, rahustavad sind jne jne.

Kui Priit Raud lubas Postimehele antud intervjuus, et tänavune festival on ootamatult sõnakeskne, siis esimene päev näitas vastupidist. Ainus sõnaline lavastus oligi avalavastus, kõik ülejäänud pakkusid teksti asemel muusikat ning võimsaid (ja mitte nii võimsaid) visuaalseid kujundeid ja ka füüsilist teatrit.  

Festivali üheks peaesinejaks on kuulutatud prantsuse lavastaja Philippe Quesne, kes tuli Eestisse oma uhiuue lavastusega «Night of the Moles (Welcome to Caveland)». Esimest korda alles 6. mail Kunstenfestivaldesarts festivalil Brüsselis publikuini jõudnud lavastus on nii kuum kaup, et kohe pärast Rakvere etendust pakiti kahemeetrised mutikostüümid suurde rekasse ning algas sõit järgmisesse etenduspaika.

Quesene lavastus viis vaataja muttide ning teiste müstiliste tegelaste maailma ning andis võimaluse näha, kuidas paistab tänapäeva maailm koopast vaadatuna. Kahemeetriste muttide, kes olid anatoomiliselt üsna täpselt kujutatud, argiaskeldused olid sarnased inimeste maailmale  - surm, sünd, seks, hirm, hoolimine, uni, pidu ja töö. Muttide toit, viie-kuuemeetrised vihmaussid meenutasid vägagi peenikesi grillvorste.

Philippe Quesne “The Night of the Moles (Welcome to Caveland!)”, foto Martin Argyroglo

FOTO: Internet

Lavastuse võlu peitus suurte loomade liikumise peensuses, isegi teatavas graatsilisuses. Vaatamata sellele, et näitlejate nägu polnud võimalik näha (üllatav, et nad oma võimsas karvakostüümis ise midagi nägid), suutsid mutid edasi anda väga laia emotsionaalset spektrit. Kusjuures muttide rituaalne tants tõi meelde NO99 «Kõntsa» elevantide nukra ringtantsu.

Suurepärase kontserdiga lõppenud etendus pakkus hilisõhtul kõige rohkem kõneainet – mida taheti öelda, miks just nii, kui pikk on tegelikult muti saba. Küsimusi oli rohkem kui vastuseid, õigemini keegi ei teadnud, millised on õiged ja valed vastused, sest nagu suurepärasele lavastusele kohaselt tekkis ka nüüd iga vaataja peas oma kontseptsioon ja nägemus. Kohati naiivne, muttide askeldusi näitav ning Rakvere teatri lavale mitte kõige paremini ära mahtunud lavastus ei kao vaatajate mälust nii pea.

«Cavelandi» erilisus seisnes äärmuslikus lihtsuses – laval näidati argist eluringi - , mida raamis nähtamatu nähtavaks tegemine ning tohutu suurendus, võimendamine. Samas tuleb tunnistada, et saalis mõjusid muttide tegevus kohati vägagi uinutavalt. Quesne lavastusele mõtlemine, selle analüüs pakub rohkem emotsionaalset pinget kui vaatamine.

Quesne lavastuses liialdusest ja rõhuasetustes sarnaneks saab pidada Renate Keerdi lavastust  «Põletatud väljade Hurmaa» - hurmavalt visuaalne ja füüsiline töö. Keerdilikult energiast tulvil lavastus on vaatajatele emotsionaalne süst, seda kinnitasid õnnelike nägudega saalist lahkunud inimesed.  

Renate Keerdi lavastust  «Põletatud väljade Hurmaa», foto

FOTO: Gabriela Liivamägi

Esimese päeva lõpetas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tantsu- ja teatritudengite esituses Andros Zins-Browne lavastus «Limewire* (v 3.0)». Nirvana laulu «Smells Like Teen Spirit» rütmis karikeeriti ja markeeriti noorte kontra- ja subkultuurilisi liikumisi. Etenduse energia, põrkumised, kordused ning mõttetus, võimetus omavahel suhelda ning nähtamatu  pimestav ihaldamine oli etendajatele sama suur väljakutse kui vaatajatele.

Ent teatrifestival ei tähenda ainult umbsetes saalides istumist. Rakvere teatri sopilistes nurkades said end koduselt tunda ka jalgpallifännid – teade Portugali võidust liikust kibekiirelt pimedates saalides istuvate vaatajate seas.

NB! Kuigi suur osa Baltoscandali etendusi on välja müüdud, siis leiab pileteid on nii reedestele kui ka laupäevastele etendustele.

Suite nº2 - Teaser from Echelle 1:1 on Vimeo.

Tagasi üles