Teatrifestivali teine päev. Sõna jõud näitab end

Sellist vihma ja jahedust ei mäleta varasematelt festivalidelt. Eks neljapäevanegi sadu ununeb, sest meelde jääavad naerust valusad põsed, vaimustus ja hirm.

Rakveres peetava etenduskunstide festivali teise päeva avas minu jaoks Ivana Mülleri lavastus «We Are Still Watching» ja see oli õudne ning lahe kogemus. Kujutage ette ruumi, kus toolid on asetatud ruudukujuliselt kahte ritta. Saali sisenejatele ulatatakse number, täpselt selle numbriga toolile tuleb istuda (festivalile omaselt on Baltoscandalil etendused muidu kindlaks määramata kohtadega).

Juba oma õige koha leidmine tekitab publikus rõõmsa sagina, kuid see pole võrreldav järgnevaga. Pärast lavastaja lühikest instruktsiooni, kuidas tuleb sel etendusel käituda, loeb ta ette seitse numbrit – neil toolidel istuvad inimesed peavad võtma tooli alt teksti, mida tuleb avalikult esitada. Saalis pole näitlejaid, kostüüme, rekvisiite, mitte midagi, ainult publik ja tekstiraamatud!

Just siis, kui saad end tunda kindlamalt, et uhh sel korral läks karikaks minust mööda, selgub, et välja valitud lugejatel on võimalus teksti edasi anda. Ja nii mitu korda. Kogu etenduse vältel (tund aega!) pole ükski vaataja kaitstud, isiklik pinevus ja hirm, erutus ja ärevus, võib-olla mõnel ka ootus ja lootus segunevad elevusega, mida tekitab vaadatav ja kuulatav etendus.

Kõige üle domineerib tekst – lihtne ja selge sõna. Publiku olukorda tabavalt kirjeldav, samas ootamatusi täis tekst näitab kui oluline on teatris sõna ja mida kõike võib sõnadega teha. Publik allub paberile trükitud ridadele ja annab end vabatahtlikult tundmatu loo meelevalda. Üsna pea moodustub saali kogunenuist ühtne «meie», mida pidevalt lõhub tekst, rõhutades, et olemas on veel «meie, kes me loeme» ja «teie, kes te kuulate». Viimased grupid on pidavas ja äraaimamatus (kus seguneb juhus ja lugeja võim) muutumises.

Kuna ruumis puudub vastutaja (lavastaja/etenduse juht), siis võtab kogu seltskond kollektiivselt  vastutuse. Vaatamata sellele, et saalis istus mitmeid lavastajaid (ja ka näitlejaid ning näitetudengeid) ei hakanud keegi domineerima ega dikteerima. Kõik allusid teksti võimule ja olid ühiselt pühendunud, et asi lõpuni viia. Mülleri lavastus manipuleeris publikuga sada protsenti ning samas puudus lavastajal igasugune kindlus õnnestumiseks, kuuskümmend inimest saalis võivad teha võimsa etenduse, aga kõik võib lõppeda ka suure kaosega. «We Are Still Watching» on just siin ja praegu sündiv, ettearvamatu teater – habras ja haruldane.

Sõna ja teksti võimu näitas suurepäraselt ka Joris Lcoste «Encyclopédie de la parole» neljaosalisest tsüklist pärinev «Suite N°2a». Viis tumesinistes riietes inimest seisavad laval ja esitavad lühikesi, kuid terviklike ning kõnekaid lõike vestlustest, kõnedest – vihase naise kõne klienditeenindajale, armuvalus mehe meeleheitlik katse veenda tütarlast, kohtuotsuse ettelugemine, homoseksuaalse lapse perest välja viskamine, iluisutamisvõitluse kommentaatorite katkendlikud laused, lõputu pressikonverents majanduskriisis ajal jn jne.

«Suite N°2a» on sarnane Jaak Printsi «Kodumaa karjetega», kus samuti väga intensiivselt taasesitati argiseid ja pidulikke tekstikatkeid. Täpselt sama teeb prantslase lavastus, ainult et katked kõlavad originaalkeeles - vene, inglie, portugali, eesti, inglie jne.

«Suite N°2a» oli kui sümfooniaorkestri kontsert, kus vahetusid erinevad meeleolud, rütmid ja tunded.

Festivali teise päeva lõpetas aga lavastus, kus kohtusid Kreisiraadio, Von Krahli teater ning Monty Python ehk Showcase Beat Le Mot «Nazisuperpeople Are Better Than You All  -  the Horror of Ordinary».  Seda koomiksilikku lavastust on võimatu lühidalt kirjeldada ja analüüsida, sest see oli lihtsalt nii lapsik ja mõttetu, haarav ja elav.

Näiteks kujutage ette keskikka või selle piirile jõudnud sakslast tõsimeeli ründamas mõõgaga poolemeetrist (rohelist) tarretist või siis natsisuperinimesed esitamas tomoffindlandilikes poosides tantsu, keeleoskust võimaldava julla iseendale tagumikku toppimist. Lisaks siis loomulikult ajas rändamine, mis võimaldas supermeestel pidutseda Jeesusega, õpetada Julius Caesarile natsitervitust... See kõik oli väga lahe, naljakas ja veenev, kordagi muutumata labaseks või piinlikuks.

Showcase Beat Le Mot «Nazisuperpeople Are Better Than You All  -  the Horror of Ordinary», foto: 

FOTO: Gerolf Mosemann

Fakt, et sakslased teevad lavastuse natsisuperinimese projektist, näitab, et nende meeste jaoks pole mitte ühtegi keelatud või püha teemat. Showcase Beat Le Mot näitlejatel puuduvad kompleksid ning nad võivad väga tõsiste nägudega teha kõige erinevaid jaburusi (mida tõsisemad tüübid olid, seda rohkem saal möirgas naerda). Nad olid laval nagu lapsed, kes pole kaotanud võimet uskuda mängu võimu.

Kui kaks eelnevat lavastust näitasid sõna jõudu ja olulisust teatris, siis sakslaste lavastus tuletas meelde, et teater on eelkõige mäng, mida mõlemad pooled usuvad. Kui see uks on suur, siis ka kõige naeruväärsemad liigutused, kostüümid, tekstid kaotavad naeruväärsuse ning muutuvad koomiliseks ning haaravaks showks, kus ei puudu sügavus ja tõsisus. 

Showcase Beat Le Mot «Nazisuperpeople Are Better Than You All  -  the Horror of Ordinary», foto: 

FOTO: Gerolf Mosemann

Showcase Beat Le Mot «Nazisuperpeople Are Better Than You All  -  the Horror of Ordinary»,

FOTO: foto: Gerolf Mosemann

Tagasi üles