Aeg muutub, aga inimene on ikka sama

Saksa trupp Showcase ­Beat le Mot oma uusima tükiga “Nazisuperpeople are better than you all – The Horror of the Ordinary”.

FOTO: Baltoscandal

Festivali 12 põhiprogrammi lavastust moodustasid tervikliku ja üksteist täiendava kava. Ka kõige keerulisemate ja esemerohkemate lavastuste märksõnadeks olid ikkagi lihtsus, tavalisus ja argisus. Peamisteks lavakangelasteks aga eelkõige tavalised inimesed (isegi kui neid esitleti superinimeste või muttidena). Kõiki lavale astunud tegelasi sidus küsimus, kuidas peab just praegu oma elu elama, mida võib, tohib ja peab tegema.

Publik teeb etenduse

Ülimalt lihtne idee, oskuslik vorm, meistrilik ülesehitus. Nii saab iseloomustada Ivana Mülleri lavastust «We Are Still Watching», mis oli ühtaegu nii õudne kui ka lahe kogemus.

Saali sisenemisel sai iga vaataja numbri ning täpselt selle numbriga toolile tuli ka istuda. Pärast lühikest instrueerimist luges lavastaja ette seitse numbrit – väljavalitud pidid võtma tooli alt teksti. Lavastaja lahkus ruumist. Vaikus. Pole ei näitlejaid, kostüüme, rekvisiite. Mitte midagi, ainult publik ja tekstiraamatud! Kuid just publik ongi Ivana Mülleri lavastuse kangelane.

Sest just sel hetkel, kui saad kergendatult hingata, et uhh, sel korral läks karikas minust mööda, selgub, et lugejatel on võimalus tekst edasi anda. Ja nii mitu korda. Kogu etenduse vältel (tund aega) pole keegi kaitstud, isiklik pinevus ja hirm, erutus ja ärevus, võib-olla mõnel ka ootus ja lootus segunevad elevusega, mida tekitab vaadatav ja kuulatav etendus, eri lugejate hääled, oskus tuua tundmatu teksti mõte teiste saalisolijateni.

Kõige üle domineerib tekst – lihtne ja selge sõna. Kõlavad laused, mis võivad küll olla ka lausuja mõtted, kuid eelkõige on ta siiski lihtsalt nende ette lugeja. Kui etenduse esimene pool keerleb küsimuste ümber, miks ja mida me siin teeme, siis teises osas jõutakse demokraatia, isikliku vabaduse ehk laiemate teemadeni.

Esimese veerandtunniga moodustub saali kogunenuist ühelt poolt ühtne «meie», teisalt aga lõhub seda olekut pidevalt tekst, mis rõhutab, et on olemas veel «meie, kes me loeme» ja «teie, kes te kuulate». Grupid on pidevas ja äraaimamatus (sest tekst annab võimu juhusele ning teksti ette lugejale, ent samas ei loobu teksti autor oma kontrollist) muutumises.

Hetk Ivana Mülleri lavastust «We Are Still Watching», foto 

FOTO: Ian Douglas

Mis juhtub aga siis, kui teksti kätte saanud vaataja keeldub seda ette lugemast? Selle küsimuse peab saalis istuv kogukond ise lahendama. Vaatasin kahte etendust (inglise ja eesti keeles), neist mõlemal leidus vaataja, kes lugemisest keeldus – esimesel etendusel andis keelduja ise tekstiraamatu edasi, teisel etendusel jäi tekst mõneks minutiks põrandale, kuid siis haaras üks teine vaataja paberid ja etendus jätkus.

Mülleri lavastus manipuleeris publikuga sada protsenti ning samas puudus lavastajal igasugune kindlus õnnestumiseks. «We Are Still Watching» on just siin ja praegu sündiv, ettearvamatu teater – habras ja haruldane.

Sõnu, sõnu, sõnu

Sõna ja teksti võimu näitasid suurepäraselt ka Joris Lacoste «Encyclopédie de la parole» neljaosalisest tsüklist pärinev «Suite N°2a» ja Tim Etchellsi «A Broadcast/Looping Pieces». Esimeses seisid laval viis tumesinistes riietes inimest, kes esitasid kohati lauldes lühikesi kõnekaid lõike argivestlustest – vihase naise kõne klienditeenindajale, armuvalus mehe meeleheitlik katse veenda tütarlast, kohtuotsuse ette lugemine, homoseksuaalse lapse perest välja heitmine, iluuisutamisvõistluse kommentaatorite lausekatked jne. «Suite N°2a» oli kui sümfooniaorkestri kontsert, kus vahetusid meeleolud, rütmid ja tunded.

Joris Lacoste «Suite N°2a», foto 

FOTO: Jose Caldeira

Lavastuses «A Broadcast/Looping Pieces» kandis inglane Tim Etchells samuti meisterlikult ette erinevate argivestluste katkeid, kuid tema mängis rõhkudega ning muutis nii lausutu mõtet. Sinistes teksades ja lihtsas T-särgis Etchells oli suurepärane stand-up-koomik, sobides nii black-box’i saali kui ka pubisse.

Sõnaline oli ka Lond Malborgi «99 Words For Void», kus raudrüüdes Maike Lond Malmborg ja Iggy Lond Malmborg esitavad ühiskonnaõpetuse loengu oma vanaema eluloo kaudu. Räägitakse inglise keeles, rõhutatult armsa aktsendiga, ning vahepeal tehakse kohvi ja muusikat.

Lavastuse vormiks on valitud süütu, peaaegu amatöörlik stiil, kus etendajad soovivad jätta mulje spontaansusest ja kohmetusest. Kui Maike Londi eelmistes töödes võlus see stiil mindki, siis Baltoscandalil nähtu mõjus kahjuks eelmiste lavastuste kordusena.

«99 Words for Void», foto Tarvo Hanno Varres

FOTO: Kanuti Gildi Saal

Totaalne mäng

Showcase Beat Le Moti «Nazisuperpeople Are Better Than You All  –  the Horror of Ordinarys» kohtusid Von Krahli teater ning Monty Python. Suurepärast meelelahutust pakkunud koomiksile omase esteetikaga lavastust on võimatu lühidalt kirjeldada, see oli lihtsalt nii lapsik, mõttetu ja elav.

Kujutage ette keskikka või selle piirile jõudnud sakslasi (pisut õllekõhuseid) tõsimeeli mõõgaga poole meetri paksust (rohelist) tarretist ründamas või siis natsisuperinimesi tomoffinlandlikes poosides tantsimas.

Showcase Beat Le Mot’i «Nazisuperpeople Are Better Than You All  -  the Horror of Ordinary»,  foto Gerolf Mosemann 

FOTO: Gerolf Mosemann

Sakslased olid laval nagu lapsed, sest nad polnud kaotanud usku mängu võimu. Ka kõige naeruväärsemad liigutused, kostüümid ja tekstid ei mõjunud nende esituses naeruväärsena, vaid muutusid haaravaks show’ks, mis rõhutas (ka anti)kangelaste inimlikkust ja tavalisust. Kusjuures mida tõsisemad tüübid oma askeldustes olid, seda rohkem saal naerda möirgas.

Festivali üheks peaesinejaks kuulutatud prantslane Philippe Quesne tuli Eestisse oma uhiuue lavastusega «Night of the Moles (Welcome to Caveland)», mis viis vaataja maa alla, muttide universumisse. Lavastuse võlu peitus kahemeetristeks paisutatud loomade liikumise peensuses ja graatsilisuses. Vaatamata sellele, et näitlejate nägu polnud võimalik näha, suutsid mutid edasi anda väga laia emotsioonide spektrit.

Philippe Quesne lavastus «The Night of the Moles (Welcome to Caveland!)», foto 

FOTO: Martin Argyroglo

Kohati naiivse ning Rakvere teatri lavale mitte kõige paremini ära mahtunud «Cavelandi» erilisus seisneski lihtsuses. Laval näidati argist eluringi, sh sündi ja surma, söömist, magamist, seksi ja töö tegemist, kuid seda raamis nähtamatu nähtavaks tegemine ning tohutu suurendus ja võimendamine. Samas tuleb tunnistada, et saalis mõjus muttide askeldus uinutavalt. Quesne’i lavastusele mõtlemine nõudis rohkem pinget kui selle vaatamine.

«Chekhov’s First Play», foto Jose Miguel Jimenez

FOTO: Dead Centre

Dead Centre’i lavastus «Chekhov’s First Play» hoidis suurepärast tasakaalu nalja ja tõsiduse piiril. Lisaks näitlejate tekstile sai kõrvaklappidega publik kuulda ka seda, mida arvavad lavastajad Bush Moukarzel ja Ben Kidd Tšehhovi näidendist ja oma trupist ning mida peab laval vaatama. Ning just siis, kui laval toimuva kommenteerimine hakkab juba tüütuks muutuma, käib pauk ja Tšehhovi tegelased paisatakse tänapäeva.

Saalist astub lavale igatsetud ja oodatud Platonov. Kõik ootavad ja loodavad, et saabunud noormees lahendaks nende elu probleemid ja tooks oodatud õnne. Samal ajal süveneb laval kaos, kõik liigub vääramatu hävingu poole. Vaataja peas segunevad erinevad hääled, näib, et kõik on ümberringi hulluks läinud (või siis vaata ise, sest tema klappidest need hääled ju kostavad). Ent iirlaste arvates pole lahendus ei põgenemine ega surm, hoopis elada tuleb!

Dead Centre’i lavastus on nutikas (lisaks on nad Tšehhovi teksti suurepäraselt töödelnud), näidates, kui elulised on Tšehhovi loodud tegelased ka praegu. Muutunud on küll kostüümid ning teenijate asemel toob toidu kohale hiinaka kuller, kuid inimene on ikka samasugune.

Ka Dead Centre’i lavastus jättis juhusele suure võimu – Platonovi rolli mängib kümme minutit enne etendust publiku seast värvatud inimene. Kõik see, kui palju ta kõrva sosistatud käskudele allub ning kuidas laval liigub, mõjutab professionaalsete näitlejate tööd.

Totaalset mängu pakkuvate lavastute nimekirja sobib suurepäraselt ka NO99 «El Dorado: klounide hävitusretk». Kui kõikides teistes lavastustes leidus alati kasvõi väike killuke huumorit, siis «El Dorado» täiendas festivali programmi tõsidusega. Marika Vaariku mängitud Vana Kloun piitsutab end ja oma klounikogukonda, sest kõike on ikka vähe!!! NO99 kangelased olid küll klounideks riietatud, kuid nii nagu eespool mainitud mutid, ei erinenud ka nemad tavalistest inimestest. NO99 karussellina pöörelnud lava näitas võimu hullust, soovide vanglat ning kõige igavesti kestmist.

 NO99 «El Dorado: klounide hävitusretk», foto

FOTO: Tiit Ojasoo

Liikumise jõud ja erootika 

Marco Berrettini «iFeel2» jutustas Aadama ja Eeva pattu langemise loo läbi tantsu – minimalistlike liigutuste peaaegu märkamatute variatsioonide lõputu kordamise jada. Süütuna alanud liikumine kogub lavastuse arenedes aina enam erootilist pinget.

70 minutit kestnud etenduse ajal ei puudutanud palja ülakehaga tantsijad kordagi teineteist, neid sidus vaid pilk ja iha. Kirg, mis vanema mehe ja noore naise vahel süttis, oli ilus ja valus, sest see oli korraga nii õige kui ka vale. «iFeel2» oli üks mõjuvamaid armastusest ja kirest kõnelevaid lavastusi, mida mul on õnnestunud näha.

Marco Berrettini «iFeel2»,  Marie-Caroline Hominal ja Marco Berrettini, foto 

FOTO: Marie Jeanson

Tantsuga seotud lavastuseks võib pidada ka Renate Keerdi «Põletatud väljade Hurmaad» – hurmavalt visuaalne ja keerdilikult energiast tulvil lavastus mõjub vaatajatele kui emotsionaalne süst, mida kinnitasid ka saalist lahkujate õnnelikud näod.

Andros Zins-Browne  ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite lavastuses «Limewire* (v 3.0)» karikeeriti ja markeeriti noorte kontra- ja subkultuurilisi liikumisi Nirvana laulu «Smells Like Teen Spirit» rütmis. Etenduse energia (noorte higilõhn), põrkumised, kordused ning mõttetus, võimetus omavahel suhelda ning nähtamatu  pimestav ihaldamine oli etendajatele sama suur väljakutse kui vaatajatele.

Nagu ka festivali viimane lavastus – death metal’i muusika kontsert, Erna Ómarsdóttiri ja Valdimar Jóhannssoni «Lazyblood», mis rõhus kõikidele rokiklišeedele, kuid teatriks oli seda siiski raske pidada.

Erna Ómarsdóttiri ja  Valdimar Jóhannsson «Lazyblood», foto 

FOTO: Louise Baduel

Baltoscandal

Etenduskunstide festival Rakveres 6.–9. juulini

12 lavastust 11 riigist, kokku 22 etendust

Kunstiline juht Priit Raud

Tagasi üles