Neljapäeva õhtul olid Õllesummeri pealavale kokku tulnud eesti räpi superstaarid – Genka, Paul Oja, Metsakutsu, Arop (Suur Papa), Reket ja Beebilõust, ühisnimetusega Kõik Boyz. Nimi Kõik Boyz tuleneb nende ühisest loost «Kõik», mida saatis meie edetabelites ja raadiojaamades suur edu. Tänaseks päevaks on loo muusikavideol Youtube’is lausa üle kahe miljoni vaatamise, mis on eesti kontekstis märkimisväärne saavutus. Ilmselt seetõttu julgesid Õllesummeri korraldajad võtta ka nii suure riski – eesti räpparid ei ole nimelt kunagi varem Õllesummeri peaesinejate hulgas trooninud.
Eesti räpp ei ole mingi suvaline põrandaalune värk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna ilm oli vihmane ja tuuline, nagu meie suvele kohane, oli festivaliala üsna tühi ning õhkkond võrreldes eelmise õhtu The Prodigy mölluga ikka väga rahulik. Kõik see ei meenutanud põrmugi tavapärast Õllesummeri melu, kus inimesed tunglevad õllejärjekordades. Seekord oli pikim järjekord hoopis kohvileti taga.
Hoolimata sellest, et inimesi oli vähe, oli kontsert vägev. Laval valitses pidulik õhkkond, mis klassikalise hiphopiga esmapilgul kokku ei lähe. Mehed kandsid pintsakuid ja istusid pika laua taga, kust ei puudunud ka suupisted ja vahuvein. Et asja tasakaalus hoida, olid tossud siiski jalga jäetud.
Nagu pidulikule õhtusöögile kohane, tulid kohale ka erinevad karvased ja sulelised külalised. Lavalt käisid läbi nii Teele Viira, Getter Jaani, Koit Toome, Elina Born, Tõnu Trubetsky, Semy, Ines, Robert Linna kui ka Marek Unt. Tore, et eesti räpp ei ole enam mingi suvaline põrandaalune värk, vaid koostööd on hakatud tegema ka tuntud artistidega teistest muusikažanritest.
Räpikontserdi suurim nõrkus oli see, et algul ei saadud kuidagi vedama. Esimeste lugude ajal mängis bänd räpparites lausa nii tugevalt üle, et sõnadest polnud midagi aru saada. Kohati tekkis tunne, et olen sattunud hoopis rock-kontserdile, sest kuulda oli ainult trummi ja kitarri. Ka keelpillimängijaid polnud absoluutselt kuulda. Kontserdi jooksul tehnilised probleemid õnneks aga lahendati. Bändi ja esinejate kooslus töötas hästi ja oli väga nauditav.
Kontsert oli ülesehitatud nii, et laulude vahel olid pausid, mille jooksul tutvustati hiphop kultuuri lähemalt. Ekraanidelt näidati videoid ja lavale hüppasid breiktantsijad. Idee kui niisugune oli tegelikult hea, välja kukkus see aga kuidagi kohmakalt. Pausid tekitasid hoopis publikus segadust ja pidurdasid meeleolu.
Kontserdi lõpp pani kõiki neid möödapanekuid õnneks unustama. Pidulaud lükati asjadest puhtaks, tüdrukud ronisid lauale tantsima ja ühekoos esitati lugu «Kõik», millele kogu rahvas rõõmsalt kaasa möirgas. Loodetavasti ei jäänud see räpparite ainukeseks ühiseks etteasteks.