Roman Baskini tour de force Ohtu mõisa tallisaalis

Kes on truu ja kes petab? Roman Baskin Michelina ja tema abikaasat Laurence’i mängiv Helena Merzin-Tamm lavastuses «Tõde ehk valetamise meistriklass »

FOTO: MTÜ Kell Kümme

Klišeelik kujutlus prantsuse abielumehe arhetüübist on truudusemurdja. Kui juba presidendidki armukesi peavad, ja seda aktsepteeritakse, mis siis lihtsurelikest rääkida. 

Tellijale

Prantsuse menukaim, «imekauni blondi peaga imelapsena» parnassile tõusnud Florian Zeller (37), kes kirjanikuna on ära teeninud Concourt’i preemia ja kelle näidendid Londonis West Endi lavadel võistlevad edukuselt Agatha Christie, Tennessee Williamsi, Tom Stoppardi ja Alan Aycbourni omadega, on võtnud kirjutada iseenesest banaalse ja ettearvatava lõpuga sarvekandmisloost (täpsemalt vastastikusest sarvede pähetegemisest) Luigi Pirandello või Harold Pinteri vaimus komöödia. Pinterit ja prantsuse absurdidraama suurkuju Eugene Ionescot on Zeller pidanud ka oma eeskujudeks.

Mõistetavalt ei huvita Zellerit truudusemurdmise motiivid, petmise mõju perekonnale (kui niisugune on üldse olemas), abielude purunemise traagilised tagajärjed ning asjaosaliste süümepiinad, vaid varjamise strateegia ja taktika, mis kujutab endast suurt mängu väljamõeldiste, pooltõdede ja otseste valetamiste väljal.

Tagasi üles