Vana Karenini kannatused

Anna (Elina Purde) ja Serjoža (Karl-Sebastian Võhma) Foto: Mats Õun

Kaarel Irdile meeldis jutustada lugu naiskriitikust, kes kurtnud talle, et «Vanemuises» on kõik lavastused ikka «sellest vanast asjast». Saanud aru, et naisterahvas pidas vana asja all silmas armastust, väitnud Ird, et see on ainus asi, millest inimesed iial ei tüdine.

Ka tänavu räägib enamik teatrisuve lavastusi ikka sellest samast asjast. Mõnes neist (Lennuki-Kirsi «Kõrboja perenaine», Ojasoo-Semperi «Pööriöö uni») on armastuse teema kirjandusteose kogu rikkusest lausa esile tõstetud, et see kandikul teatrivaatajale ulatades eriti maitsvaks teha.

Kõige äärmuslikuma väljenduse leiab selline lähenemine V. Sigarevi ja A. Pesegovi «Aleksei Kareninis», mida R.A.A.A.M. Tapa raudteejaamas etendab.