Kui lapsikud on lootused...

«Klarissa kirjad» on rajatud näitlejatandemile Piret Laurimaa ja Sepo Seeman. Foto: Eveli Kõrre

«Klarissa kirjad» on tõestisündinud armastuslugu. Hingeminev lugu Klarissast ja Elmarist, kes abiellusid saatuslikul 1940. aastal ja kelle abielu kestis 70 aastat. Ja kuna nii mehe kui naise lahkumise aastaks on 2010, jääb tunne, et ei suutnud neid lahutada surmgi. Ehkki sellest pikast ajast elati üle kahekümne aasta lahus: naine koos pisipoja Reinuga põgenes 1944. aastal Saksamaale, raudteel töötav mees jäi Eestisse ja teda ootas Siberisse sõit. Ent kumbki ei loobunud lootusest.  

Lühike, aga tihendatud ajaga lavastus põhineb kirjadel, päevikutel ning ajalik-asjalikel dokumentidel, mis samavõrd kõnekad. Oma vanemate arhiivi, sisuliselt nende elu, andis lavastaja Tiit Palu hoolde Klarissa ja Elmari poeg Rein, kes ka 14. juuli etendusel publiku hulgas viibis. Tema kohalolek lisas erakordse eheduse.  

Tiit Palu kui andekas dramaturg on komponeerinud «Klarissa kirjad» tundlikuks ja kargelt emotsionaalseks tekstiks, lisanud läbivaid motiive, millel kujundiväärtus. Kõlama jääb kaks refrääni. Fokstroti sammude kirjeldus, algul rõõmsa armumise märk, muutub meenutusena lohutuseks, aga ka katsumustes vastupidamise tähiseks: kui abikaasad otsivad abi kokkusaamiseks, läkitades palvekirju nii Kanada kui Nõukogude Liidu võimudele, saab kergelt pillatud tantsusammusõna «korrata-korrata-korrata» hoopis teise allteksti, vahel murdumise piiril, ja siiski väsimatu visaduse.