Viies «Jääaeg» möllab meteoriitide sajus vaatajaid üllatamata

«Jääaja» tegelased kristall-lossi avarustes.

FOTO: Kaader filmist «Jääaeg: Kokkupõrge»

«Jääaja» kangelased on saavutanud sümbolistliku staatuse. Sõbralike tegelaste peale joostakse tormi vaatamata sellele, et filmi kulg on teada juba enne algustiitreid. Mis saakski olla kellelgi trullaka mammuti, pahura lõvi ja romantikust laisklooma vastu? Kõik on suurepärased filmikaaslased – viskavad nalja, liputavad saba ja päästavad maailma. 

«Jääaeg: Kokkupõrge» viib tegevuse kosmoseavarustesse, kus orav Scrat ufolaevaga ringi tiirutab. Pahaaimamatult vallandab orav meteoriidisaju, mis jääaja maailma planeedilt pühkida ähvardab. Nagu ikka, on maailmalõpu meloodiad «Jääajas» optimistlikud – täis sõbralikku tögamist, pereprobleeme ja armastuseotsinguid. Aega leitakse ka iroonilisteks huumorikildudeks. Tegelik eesmärk on siiski planeedi päästmine. Teekonnal meteoriidikaatrini tõttab põhitandemile appi ka «Jääaja» dinosauruste-maailmast tuntud võitmatu nirk Buck. Meteoriitide sõjaski on piraadilik võitleja asendamatu kaaslane.

Populaarsusele vaatamata ei saa «Jääaja» tegelased püsida täielikus eraldatuses ja nii püütakse ühilduda kuumade hetketeemadega nagu veganlus, instagrami-ja tinderikultuur ning soorollid (või -rollitus). Nii mõnelgi korral paralleeli-tõmbamine õnnestub, kuigi aktuaalsete teemadega mängimine pole «Jääaja» põhituum. Ainsad, kes erinevaid sotsiaalseid stereotüüpe õnnestunult esitavad on hüperenergilised opossumid Eddie ja Crash.

Ehk on «Jääaja» tegijad sotsiaalselt terava konteksti taotluslikult tagaplaanile jätnud, et püsida neutraalsel tasandil ja pakkuda lihtsastimõistetavat ja südamlikku meelelahutust. Tänavuse aasta animeeritud publikumagnet «Zootropolis» kasutas sotsiaalset sõnumit palju enam ning mängis oskuslikult inimmaailma varjupoolega. «Jääajas» tehakse vihjeid tagasihoidlikult ning fookuses on igihaljad väärtused nagu sõprus ja perekond. Viimane on igati tervitatav, ent stsenaristilist uudsust või šokeerivust ei tasu «Jääaja» viiendalt filmilt ka oodata.

Turvalisele liinile vaatamata suudab «Jääaeg: Kokkupõrge» tuua teatavaid üllatusi. Sisuline pool on etteaimatav, ent vähemasti pakutakse vaatajale uusi animeeritud maailmu. Temaatikast tulenevalt pannakse sel korral põhirõhku galaktika visuaalidele. Parodeerimisele tulevad ka kaadrid ulme-põnevikest nagu «Tulnukas», «Marslane» ja «Gravitatsioon». Mängufilmide markeerimine mõjub veidi kui «Jääaja» versioon filmiajaloost.

«Jääaja» viimase filmi visuaalseks naelaks pole siiski roosatavad taevakaadrid, vaid jääaja avarustes laiutav hipilik kristall-loss. Kui muudest populaarsetest liikumistest suudetakse eemale hoida, siis zen-vibratsioonid ja joogagurud ei jää isegi mammutitest eemale. Ainus, kes rahupüüdlustest osa ei saa, on «Jääaja» maskott orav Scrat, kes peab endiselt kannatama enda kallal toime pandavat vägivallahuumorit. Tekib soov orava pähklipiinad lõpetada ja tegelane kristall kuurortisse noorendusvetele puhkama saata.

Ju on orava igavene pähklipüüdmise retk osa «Jääaja» populaarsuse dünaamikast. Nagu ka lastefilmi peidetud valuhuumor. Samas ei näi tuttavad mustrid ja kulunud sümboolika fänne segavat. Juba avanädalavahetusel elas «Jääaja» jätkuseiklustele kaasa üle 40 000 vaataja. Külmetavates loomades on piisavalt palju šarmi ja südamlikkust, et vaatajad kinosaali meelitada. Ehk polegi vahel vaja midagi muud kui toredat perefilmi, mis lubab pehmesse tooli vajuda ja elada kaasa animatsioonile, mis on läbinisti helge, ent ootamatuste või suuremate uuendusteta.  

«Jääaeg: Kokkupõrge» («Ice Age: Collision Course»)

USA 2016

Režissöörid Galen T. Chu ja Mike Thurmeier

Eesti keeles loevad peale Anu Lamp, Lembit Ulfsak, Marko Matvere, Priit Võigemast jpt.

Kinodes alates 15.07.2016

Tagasi üles