Eljen a tolmacs!

Kató Lomb «Kuidas ma keeli õpin ehk kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed» Foto: Kirjastus Verb

Kató Lomb
«Kuidas ma keeli õpin ehk kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed»
Ungari keelest Sander Liivak
Kirjastus Verb
149 lk.

Pealkiri on Google tõlkega tehtud, aga vist peaks isegi klappima, kui Eljen a Kiralyi!  tähendab elagu kuningas, siis peaks vist välja tulema: elagu tõlkija! Eks keeletargemad võivad ohata ja silmi pööritada.

Vist ikka ollakse filoloog, vaatamata vanale ütlemisele, et naisfiloloogid pole filoloogid, meesfiloloogid pole mehed. Kunagi dinosauruste aegu ju vastavasse teaduskonda astuti, mis aegade käigus ennast filosoofiateaduskonnaks ümber nimetas. Nii et öelge mulle «vaese mehe Sokrates».

Ainult keeleõppe viirusega kodanik võib sinase teose ühe jutiga läbi lugeda. Enamik vist hakkaks haigutama, noh, tädi, oskad 16 keelt, oskad, kirjeldad, kuis neid õppisid, ole edasi. Meil hea meel, et kool läbi, keegi ei tule ebareeglipäraste tegusõnadega piinama. Ehkki oli väga lõbus inglise keeli tõlkida sõna «paneb».

Keeleõppimine on siin seikluseks kirjutatud. Mida see kahtlemata ongi. Ilmselt tuli vaimustushoog peale ka sellest, et proua Lombi soovitusi on ise kunagi järgitud. Loetud pooltundmatut keelt, sõnaraamat kõrval, tundes, kuis aina ladusamalt läheb, aga päris selgeks ei saa niikuinii kunagi. Püüda ometi tuleb. Iialgi ep juhtu ju, et kõik hea kraam maakeelde tõlgitaks. Kuigi sel teemal on omal aal ikka väga kõva tööd tehtud. Meenutades Aksel Tamme raamatut «Ütle, tsensor, milleks sulle käärid?» oli ju läinud napilt, et eesti keel lastuks välja kärvata jutuga: maailmakirjandust lugege edaspidi suures ja võimsas. Hirm mõeldagi.

Kohe hoiatuseks, et raamat on kirjutatud 1970, mis seletab ehk mitut kummardust vene keele suunas. On see Venemaa, mis ta on, täpsemalt, Vene riik, mis ta on, aga keel pole milleski süüdi. Selles on tehtud igavesti head kirjandust ja teadust, selle kõla on imelik, tähestik võimatu, ometi ei pea keegi, kes oskab, seda kahetsema. Tõenäoliselt oli proua siiras, mitte ei püüdnud «sotsialismileeri kõige rahulolevama baraki» vanemate ja järelvaatajate heakskiitu ära teenida.

Selleks oli ta liiga natsionalist niikuinii. Kogu aeg toob ette ungari keele rikkusi ja vihjab, et pole itaalia keel midagi kõige kaunima kõlaga. Muidugi pole. Eesti keel on.

Õpetuste kõrval, mis pea kõik kuuluvad jaotusse kuidasmaküllisesellepealepoletulnud, teeb proua teravmeelseid tähelepanekuid keeltest. Ah, kõikse toredam soovitus, peaaegu oleks unustanud, on – keele õppimine peab olema võimalikult lihtne ja lõbus. Mitte totakas grammatika tagaajamine, ammugi jõledus, mis ei luba sul kirjutada sõna õigesti sellepärast, et sõna kirjutatakse nii, vaid pead põhjendama tont teab mis vahelduste ja väldetega.

Ma sain kunagi oma esimese kahe selle eest. Ei mahtunud pähe, miks. «Lõpeb» ei kirjutata ühe põhhiga mitte seepärast, et see on teises vältes, vaid sellepärast, et «lõppeb» tähendab looma koolemist, mis siis, et tuhmim seltskond niimoodi kirjutab. Kahele ja eesti keele tundide jälestamisele vaatamata on mõnest ikka purist kasvanud.

Kuidasmaisesellepealeeitulnut tähelepanek on arutlus, miks inglise keeles kõndiv loom on ühe, söödavaks tehtuna teise sõnaga. Swine-pork, ox-beef. Selline filoloogiline arutlus on juba «Ivanhoe» esimestel lehekülgedel. Lihtne – 1066, Hastings, normanni vallutus. Sakside osaks jäi sigade-härgade kasvatamine, sestap need germaani sõnad, õgisid prantsusekeelsed normannid, nii on road romaani sõnad. Vahva.

Muid anekdoote ka, millisteta hea õpik läbi ei saagi. Kuis üks vene keelest vaimustunud ungarlane õppis ära väljendi: olgu tee nagu laudlina; arvas, et see tähendab head ja kasutas N. Liidu suursaadiku lahkumispeol.

Tühja ta arvas. Ju vedas teiste ungarlastega kihla bolševikunäru pikalt saata, vabandas end teadmatusega välja. Sa ei tunne madjareid...

Olgu loetud, filoloogid. Vähem pühendunu hirmutab ära, mis ongi õige.