Varajastel hommikutundidel Salatsist koju magama vaarudes oli keha kakane ja kleepus kuivanud higist nagu toasoe karamell, aga hing õhkas õndsusest nagu lapsuke Jeesuse jõulupuul. See hing oli puhastatud. Selles on «süüdi» kaks faktorit: Positivus ja Iggy Pop. Räägime viimasest, kuna see oli festivali viimane esineja ja ühtlasi festivali absoluutne kliimaks. Võib vist öelda küll, et elulaks otse luuüdi tekkemehhanismidesse.
Iggy Popi lavakarakter on suurem kui elu, aga see piiritu rõõm esineda rahva ees, mis tõukab seda vanameest laval noore vasika kombel kepsutama, on nii siiras ja loomulik, et ülendab iga rahvarakukest. Veelgi rohkem ülendab see, kui see üleelusuurune karakter laskub poodiumilt alla ja heidab ennast su embusse ning laulab sulle suu sisse «I'm a real wild child», kui sa samal ajal talle pai teed. Iggy Pop, nagu nimigi ütleb, on tõeline rahvamees. Aga mis see popmuusika muud ongi kui rahvamuusika. Rahvakunst.