Iggy Popi lavakarakter on suurem kui elu, aga see piiritu rõõm esineda rahva ees, mis tõukab seda vanameest laval noore vasika kombel kepsutama, on nii siiras ja loomulik, et ülendab iga rahvarakukest. Veelgi rohkem ülendab see, kui see üleelusuurune karakter laskub poodiumilt alla ja heidab ennast su embusse ning laulab sulle suu sisse «I'm a real wild child», kui sa samal ajal talle pai teed. Iggy Pop, nagu nimigi ütleb, on tõeline rahvamees. Aga mis see popmuusika muud ongi kui rahvamuusika. Rahvakunst.
Lugudest tuli muidugi kogu hittide paraad. Live algas kohe looga «No Fun», mis ei ole midagi muud kui prohvetlik tekst nii blank generation’i kui kogu punk liikumisele. Siis tuiskasid kohe otsa The Stoogesi debüütalbumi (1969) kaks avalugu «1969» ja «I wanna be your dog». Lootsin juba, et ehk nüüd tuleb ka plaadi kolmas kümneminutiline meditatsioonimantra «We Will Fall» ja viib kogu selle hoomamatu rahvamassi vapsee transsi, aga loomulikult tuli otsa hoopis «Passanger». Mõistagi, rahvas oli juba niigi korraliku laksu all. Lõpu poole tuli ka «Search and Destroy», mis on kõigi aegade kõige geniaalsem rokilugu üldse. Palju kulda jäi esitamata, aga kus sa jõuadki pooleteise tunni sisse litsuda viiskümmend aastat muusikat. Viimaselt albumilt «Post Pop Depression» (2016) mängiti ainult kahte lugu: «Sunday» ja lõpus lisaloona «Gardenia». Ka tollelt viimaselt oleks võinud kõlada rohkem lugusid, kuna see on lihtsalt täiesti ületamatult hea album. Olen kuulnud siit ja sealt, et verinoored audiofiilid on just tänu sellele albumile avastanud Iggy Popi muusika võlumaa. Kihvt!