Kultuuri mõte. Meie ajastu kriis seisneb ajapuuduses

Philippe Quesne. Foto: Victor Tonelli

Prantsusmaal on pidev vajadus inimesi identifitseerida, tuvastada nende päritolu. Sa oled kas edukalt integreerunud sisserändaja või arst, kellest on saanud kunstnik. Kujunemislugu peetakse väga oluliseks, see ütleb sinu kohta rohkem kui sina ise.

Mina tulen visuaalkunstidest. See on minu jaoks oluline definitsioon. Kuid vahel ma tajun ajakirjanike reaktsioonist, et isegi nüüdisaegsetes visuaalkunstides on nende jaoks vist midagi peaaegu aristokraatlikku. Minu lavastusi hakati Prantsusmaal üldse teatrina võtma alles pärast nende edu välismaal. Ma olin aastaid stsenograaf teiste lavastajate juures ja töötasin palju klassikalisema materjaliga. Aga ma tahtsin tegeleda teemadega, millega ma teatris kokku ei puutunud. Tahtsin rääkida lendamisest, lavastada lund, tuult, puid. Just sellepärast pöördusin ma nüüdisaegsete visuaalkunstide poole. Meedial on alati vajadus päritolu kallal hekseldada. Publikul õnneks neid küsimusi ei ole.

Mind inspireerib utoopiavõimalus. See poolteist tundi, mil kestab üks etendus, on inimkonna ajaloos vaid mööduv hetk, nii et see utoopia on täiesti kunstlik. Kuid ometi saab püüda selles veetilgas midagi näidata, otsida uusi teid ja tunda siis rõõmu loodud maailmas viibimisest. Sa teed nähtavaks ühe teistsuguse pilgu maailmale, näiteks väikese juustutüki seisukohast. Tavapärases teatris aga väikese juustutüki pilku maailmale ei näidata.

Sageli arvatakse, et utoopia tähendab midagi poliitilist ja et nüüdisaegsed kunstid peavad kindlasti poliitikaga tegelema. Minu arvates ei tohi segamini ajada kunsti ja poliitikat. Mul ei ole mingit tahtmist poliitilisi teemasid kommenteerida. Selles on õigupoolest tekkinud üks suur segadus. Põhjus, miks püütakse kunstnikke kommenteerijatena kaasata, on tegelikult totaalne avalike intellektuaalide põud. Ajad, mil intellektuaalid toitsid ühiskonda, on läbi. Suured filosoofid võtavad sõna kaks korda aastas. Meediaväljal toimuvad katkematud lahingud, aga mida ei ole, on visioon. Kogu energia hõivavad paraku täiesti kohutavad inimesed, kes tegelevad peaaegu propaganda, mitte ideede võitlusega. See on traagiline.

Uus konservatiivsus on kõikjal ja see teeb mind kui nüüdisaegset kunstnikku murelikuks. Ma võib-olla liialdan pisut, aga kõigis suurtes parteides toimub nihe paremale. Kui täna toimuks Prantsusmaal referendum, siis astuks ka Prantsusmaa ilmselt Euroopa Liidust välja, sest keegi pole vaevunud selgitama, mida see tähendab.

Meil on sotsialistlik valitsus, kuid nende tegevuses pole midagi sotsialistlikku. Kui ma olin väike, siis oli sotsialistide jaoks oluline haridus, avalik meditsiinisüsteem ja kultuur. Kuid viimase kahe aasta jooksul toimunud terrorirünnakud on viinud poliitikani, mille retoorika keskendub ainult julgeolekule. Muidugi toimusid rünnakud ja me olime nende ohvrid, aga nüüd oleme sattunud surnud ringi. Selle terrorismi juured on ühiskondade muutumise ja globaliseerumisega seotud probleemides, millest on aastaid mööda vaadatud. Kuid nüüd elab Prantsusmaa pideva paranoia ja protektsionismi seisundis. Viimasel ajal surutakse terrorismi ettekäändel maha juba tavalisi poliitilisi demonstratsioone. See on valitsuse poolt häbiväärne. Selline julgeolekuühiskond võib muutuda väga-väga ohtlikuks. Praegu läheb palju raha näiteks politseile. Kas või meil Nanterre'is, kus asub meie teater – kui kaotatakse ära riiklik kool ja samas pannakse juurde politseid, siis selline areng on täiesti sümboolse tähendusega.

Euroopas, kus just kultuur oli alati olnud väga tähtis, on toimunud olulised muutused. Kahtlemata on riikidel vaja relvi, aga mitte vähem kui teatrit, tantsu, kujutavat kunsti või kirjandust. Jah, suuri kultuuriüritusi kajastatakse kui meediasündmusi, aga üldiselt on kultuuri väärtustamisega asi ühel pool. Kultuuri ekspordile mõeldud summasid on tohutult vähendatud. Me ekspordime relvi ja lennukeid, aga Prantsuse Instituudi eelarvet on väga tugevasti kärbitud ning nad ei toimi enam Prantsusmaa poliitika mõjuvahendina välismaal. Prantsusmaa oli riik, mille tugevus oli ta avatus. Muide, Süüria põgenikegi puhul on peaaegu et murettekitav näha, et peale selle, et meie vastuvõtusüsteem on kohutav, ei taha põgenikud ka meie juurde tulla. Prantsusmaalt minnakse läbi.

Seetõttu on minu jaoks väga oluline suhestuda tänapäevaga mitte ainult oma lavastuste kaudu, vaid ka teatri kaudu Nanterre'is, mida ma juhin. Meie programm on pooleks – pooled lavastused on kodumaised, pooled rahvusvahelised. Rahvusvahelises kontekstis näeme ka omaenda töid ja Prantsusmaa skeenet selgemini. Ma arvan, et kunstniku ja publiku vaheline väga isiklik suhe ei ole tänapäeval kalkuleeritav. Tõde on siin paradoksaalne: edu saavutavad just need kunstnikud, kes ei ole sellele mõelnud. Ometi vaatlevad ja hindavad finantspartnerid kunstnikke just nende kriteeriumite järgi. Mina sukeldusin teatrijuhtimisse sellepärast, et ma tahan võtta riske vastavalt oma intuitsioonile, omamata tingimata mingisugust garantiid. Kultuuris ei ole garantiid, on vaid intuitsioon. Maksab vaid tungiv vajadus. Kui sa usud sellesse, mida sa teed, siis sa leiad ka publiku. Ja paradoksaalsel moel on kaitsepositsioonis ja üha kaalutlevamas Euroopas just teatripublik see, kes võtab riske ega kuula ajakirjanduse ja suurte festivalide diktaati.

Maailm kuulub üha enam üha vähemale arvule väga tuntud kunstnikele. Neist on kujunenud Euroopa väärtuste kandjad. Ivo van Hove, Romeo Castellucci, Thomas Ostermeier. See on nagu omamoodi monopol. Mõistke mind õigesti – see, kuidas need kunstnikud end väljendavad, on suurepärane. Aga ometi avaldub nende esiletõusus kahanev Euroopa. Ma ei ole Thomas Ostermeier ja ma ei taha saada temasarnaseks. Ma tahan töötada viisil, mis mitte lihtsalt ei taastooda mu käekirja. Ma tahan püüda kaugemale. Ma olen rahul, et mul on vahendid ja partnerid, aga tahan oma kunstis areneda.

Meie ajastu kriis seisneb ajapuuduses. Ma olen muidugi näinud Eestit peamiselt vaid siinsete kunstnike seltskonnas. Aga kui ma vaatan inimesi tänaval, siis ma näen neis mingisugust rahu, häirimatust, nagu võtaks nad inimsaatuse paradoksi vastuvaidlematult omaks, ilma liigselt energiat raiskamata, ilma ülbuseta.

Meie teatri missioon Nanterre'is on väga lihtne – anda aega. Anda kunstnikele aega oma tööde loomiseks. Me loome kunstnikele võimaluse teha võimalikult palju proove ühel ja samal laval, vajaduseta pidevalt lavakujundust vahetada. Sellega me soodustame kunstnikke, kelle teosed sünnivad pidevast koostööst lavakujunduse, valguse ja näitlejate vahel. Sest kui pidevalt muuta proovikeskkonda (mida kuni 15 kaasprodutsenti kaasavad lavastused tihti eeldavad), siis muutub teose enda loomine keeruliseks. Maailma teiste silmadega vaatamine nõuab aega. Kuid just ajastul, mil Euroopa vajab tugevaid väärtusi, on kunstil võime panna inimesi nägema maailma teiste silmadega.

KULTUURI MÕTE. Sel suvel avaldab Postimees tuntud Euroopa ja Eesti kultuuritegelaste ja –mõtlejate esseid, milles vaadeldakse kultuuri, maailma ning seda, kuidas need üksteist ja meid mõjutavad. Kultuuri mõtte sarjas ilmub kümme esseed. Otsa teeb lahti Prantsuse lavastaja Philippe Quesne. 1970. aastal sündinud Quesne õppis kujutavat kunsti. Kümme aastat kujundas ta lavasid, oopereid ja näituseid ning 2003. aastal lõi teatri Vivarium Studio Company. Eesti publik on näinud tema lavastusi «Big Bang» (Baltoscandal 2010), «L`Effet de de Serge» (Augusti TantsuFestival 2014) ja «Welcome to Caveland!» (Baltoscandal 2016).