Sõitva katusega Soome sõjamehed

«Murdunud meeled. Soome sõdades 1939-1945 vaimselt haavatud sõdurite lugu»

FOTO: Kirjastus Varrak

Ville Kivimäki
«Murdunud meeled. Soome sõdades 1939-1945 vaimselt haavatud sõdurite lugu»
Soome keelest Ene Kaaber
Varrak 453 lk.

Soomlastel on imeline võime isegi surmtõsises tekstis ootamatult ja justkui kogemata nalja visata. Väga akadeemilises kogumikus «Talvesõda», mille autorite seas professorid, kindralstaabi ooberstid, esineb umbes selline lause: soome mees täägivõitlusest ei pidanud, täägile eelistanuks ta pussi, tubli töö- ja söögiriista, millega aga täbaramas olukorras kõlbaks ka vaenlaselt elu võtta.

Paistab, et kui jutt läheb vaimuhaigusele, kaotab selle võime isegi soomlane. Võibolla on nii, et hingepõhjas tekitab sõitev katus niisugust võõristust ja ebameeldivust, mis naljaviskamisele mõtlemisegi kohatuks teeb.

Ollakse harjunud mõtlema – ja mõnedki soomlased kiidelnud – et, erinevalt eestlastest, kes oma riigireeturite käsu peale punaste ees käpad püsti ajasid, lippasid hõimuvelled kohe kaevikutesse ja nottisid, mis jaksasid. Hümni ümisedes.

Mõned said pihta, mõned said surma, muidu aga nagu värbamisreklaamis. Kust siis tulid need 15 700 soome sõjameest, kes Talvesõja ja Jätkusõja aegu hullumajja sattusid, siiani pole neist kuuldudki.

Tsivilistinärul kahtlemata lihtne põlastada, et ju sitad mehed, kelle närvid relvateole vastu ei pidanud. Ju nad ka eraelus ühed jobud olid. Eks nii või heaks kiita ka iga sõjafilmi, kus kaks nädalat katlas istunud meestel punased põsed, kõik käivad puhastes mundrites, kaevikuseinad värskelt hööveldatud laudadest, allveelaevnikud päevitunud.

Üsna omapärase pildis saab siin Soome sõjamehe elust. Sõjamees on huvitaval kombel kodune ja isegi muhe sõna. «Soome sõjamees laseb ja suskab, tema kuningas on Gustav. Lähen õige jooma (läheb),» nagu Olli laseb ühes oma vestes öelda.

Isegi Soome sõjamees pole rauast. Isegi vabatahtlikult sõtta läinu. Tuleb keset kaardimängu mürsukene mehe peast mööda, jääb mättasse kinni ega lõhke. Sõjamees läheb hetkega lolliks, tuleb ära viia.

Vedas veel, et maha ei lastud. Oleks metsa putkanud, leitud kuskilt lällutavana, võinuks ka nii minna, et väejooksik, argpüks, muidu mitte mingi mees.

Nii seda tollal ametlikult võeti. Esimene ilmasõda oli küll peetud, tuttavad lood, et mehed lähevad kõvast mürsusajust lolliks, mitte kõik, mõned, aga täiesti ettearvamatult. Targad hulluarstid siis püüdsidki selgeks teha, kellest võiks oodata, et ära pöörab. Jõuti klassiteadlikule järeldusele, et juhmidel ja väheharitud maakatel on see tõenäolisem. Kuni keegi tuli selle peale, et need moodustavad enamiku jalaväest, kes kõige rohkem trööbata saab. Kuigi kaitstud pole keegi.

Jätkusõjast, millest vähem teada kui Talvesõjast, tulnud hullumajja rohkem mehi. Mida seletatakse nüüd, et kui 1939 mehed teadsid, mille eest sõdivad, olgugi võitlus lootusetu paistnud, siis 1941 polnud neil tahtmist minna kaugemale kui vana piir. Järgnevad aastad kaevikuid, suhtelist rahu ja täitapmist ajasid päris segaseks, isegi jupijumalad hakkasid segi minema. Isegi mõned ohvitserid.

Kuna isegi kõige moodsamate uurimiste valguses võeti kaevikuhullust ikka kui väejooksu katset, oli ravi muidugi omapärane. Koomaviimine, paanikat tekitavad ravimid, hiljem taastumiseks niisugune drill, et parem juba rindele tagasi põgeneda.

Pärast sõda uued hädad – kas lugeda lolliks läinud mehed samaväärseks haavatutega, on vaimne haav üldse haav või pigem plekk küljes. Vaidlus ikka väga pikk ega ole lõppenud.

Uudsevõitu pilt kunagisest Soomest. Nüüd võib sellest rääkida? Meie vapratest meestest-naistest kes eiteakus Eestit kaitsevad, ehk võiks ka.

Mingi päev.

Tagasi üles