Vahva pastori juhtumised maailmasõja päevil

Jaan Lattik «Teekond läbi öö II» Foto: Kirjastus Ilmamaa

Jaan Lattik
«Teekond läbi öö II»
Ilmamaa, 384 lk.

Ega siit ju uut väga leia. Kes vähegi huvi tundnud meie segase ajaloo vastu, teab ju, kuis Eesti Vabariigi punastamine 1940. aastal käis. Kuidas sakslasi oodati ja neis pettuti, kui taibati, et neile kolhoosikord täiesti sobib. Paatidesse panek, elusalt maetud inimesed, tšehhide sigadused meie poiste kallal. Kõik teavad.

Võib vaid lisada veel muljeid. Üks veidram kui teine. Lugu sellest, kuidas tiblakomandöride naised kleitide pähe öösärke kokku ostsid, teavad kõik. Vana uudise alla läheb, et kui veast aru saadi, korralikud rõivad selga leiti, sugulastele Venne külla sõideti, siis võetud komandiršad Leninburgis paljaks. Konfiskeeriti riided ära – pole siin vaja muljet jätta, nagu oleks pursuide poodides midagi saada, kui tagasi tahate, siis ostke need komisjonkast uuesti. Päris jõhker, ega kaasa tunne.

Kui miskit peale süngemate sündmuste veel eristab esimesest osast, võiks öelda, et see on ettevaatlikkus. Varem loras pastorihärra kuldajast, piima ja mee maast lustakamalt, kartmata ka poolpiinlikke lugusid meenutada. Nüüd näib kirjapandu olevat mõnevõrra kohusetundest kantud: panen omad lood kirja, muidu lähevad meelest. Mis on iseenesest kiiduväärne, kuid midagi jääks justkui rääkimata.

Eks öelda eestlaste kohta, et kaks eestlast, kolm erakonda. Varemgi nenditud, erimeelsused võeti paati kaasa ja, niipea kui Rootsis kohanetud, lasti uuesti käiku. «Juhansoni reisides» ju ka lugu, kuis varem Rootsi jõudnud korsukaaslane enam vanade relvavendade naljadest aru ei taha saada.

Pastorihärra vist ei tahtnud kedagi solvata. Püsis seega turvalise tiblamanamise man. Oma osa saavad kämbud, ilma ei jää juudid. Vahele hukkunud Vabariigi, tööka ja tagasihoidliku eestlase ülistamist. Tänapäeval saaks vihakõne süüdistuse, pandaks kinni. Varsti kindlasti.

Vaheudutamisena – ons keegi märganud, et juudi punased olid kõik oma perekondadest välja aetud ususalgajad? Raskemal juhul veel ära neetud ka.

See tuli kuidagi niisama vahele.

Päts on siin õnnetu märter, kelle kurvast saatusest miskit teada pole, esimene väljaanne ilmunud 1952, kui ta polnud vist veel Jämejalgagi jõudnud. Kõik on kannatajad, vaesekesed, õnnetud. Siiski paneb pastori kõrv-silm tähele veidrusi, mis kurbnaljakad, näiteks kuis velskrist arstiks ülendatud puhul tehakse sapine soovitus ülendada kronu veoautoks. Või kuidas seni kõvakraed ja lipsu kandnud härrad alateadlikult pätistusid, et mitte massist silma paista.

Kokku jääb üsna kurb mulje. Ikka väga kergelt läks see ülevõtmine, üks teos tasuks kõrvale lugeda, «Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat». Vabariik oli nagu valmis selleks, et ta ei kesta. Vähemalt ohjurite seas. Mis saame meie suure Tiblandia vastu, tõstame käpad püsti, siis ehk jalgadega ei peksta. Eriti.

Ikkagi väärt lugemine. Pastorihärra oli ülikõva jutuvestja, kugistad lehekülje teise järel, pärast vaatad kella ja hakkad meenutama, mis see kunagine aja peale lugemise tulemus oligi... kolmandas klassis vist 1024 tähte minutis, umbes 150 sõna. See oli ettelugemine, vaikselt läheb mõistagi palju kiiremini.

Hajevil tunne tekib. Mõtiskled veel tükk aega, kuis kõik võinuks minna teisiti, aga, noh, meid polnud siis ega seal ja tagantjärele on ikka nõme tark olla.