Väikese Olavi seiklused Võru agulis

Olavi (Imre Õunapuu) ja endine vang Valter (Siim Sareal) Foto: Maili Sikk

Aasta tagasi ilmus Olavi Ruitlaselt palju tähelepanu pälvinud romaan «Vee peal», mida kriitika võrdles julgelt Lutsu «Kevadega», nimetas «eesti Bullerby lasteks» ning koguni täiuslikuks raamatuks – harva pälvib mõni teos nii üksmeelset tunnustust. Autobiograafiline romaan jutustab 12-aastase Olavi seiklustest 80ndate aastate alguse Võru agulis, kus tema elu ja arengut mõjutavad kaitsvad ja kontrollivad Mamma ja Papa, kahtlasevõitu sõbrad elu põhjakihtidest, kaunis ja kiuslik esimene armastus ning mis peamine – Olavi suurim kirg – kalapüük. Tarmo Tagametsa dramatiseeringu ja lavastusena jõudis Ruitlase «Vee peal» sel suvel Võrus ka teatripubliku ette.

Napi lavakujunduse ja vähenõudlike kostüümidega «Vee peal» on n-ö vaese mehe teater, mis kõneleb vähestest vahenditest ja lühikesest prooviajast. Samas, stagnaaja lapsepõlv oligi vaene, mis seal salata. Kuid paistab, et seda peamiselt materiaalses, mitte sotsiaalses mõttes. Mamma-Papa kasvatada jäänud 12-aastane Olavi ümbritseb end parema puudumisel märksa vanemate ja pehmelt öeldes kahtlaste sõpradega, kes jagavad kasvueas poisile elutarkusi. Asotsiaalse eluviisiga Kalju (Agu Trolla) on end juba peaaegu olematusse joonud, jalad põlvist saadik külmale kingitud, kuid kalamehejutte tal jagub, eriti kui keelepaelad viinaga õlitatud saavad. Lollipaberitega ja «otse Jämejalast» Kolja (Kait Kall) saadab poisikest kalakäikudel, endine vang Valter (Siim Sareal) aga varastab kõike, mis just pole naeltega kinni löödud ja peksab naist. Kolm meest jagavad poisiga kõike seda, mida on elu neile õpetanud ning seavad ohtu Mamma-Papa konservatiivsed elutõed ja väärtused. Teoses vaatluse alla tuleva aasta jooksul tuleb aga Olavil lapsepõlv seljataha jätta ning meheks kasvada. Vaid kalapüügile keskendunud õnnelik ja värviderohke poisipõlv saab pöördumatult otsa – elus halva loosi tõmmanud sõbrad surevad, Olavi aga seisab silmitsi Papa raske haiguse, omaenese tärkava seksuaalsuse ning esimese armastusega.

Hoolimata tumedatest toonidest jääb domineerima siiski lapselikult helge ja naiivsevõitu maailmakäsitlus. Romaanis leiduvad karmimad episoodid saavad lavastuses silutud ja pehmendatud, valitseb tomsawyerlik seiklusterohke idüll, millele lisavad kohatised mured ja takistused vaid värvi. Jah, milleks küll on siia ilma loodud korjamist ootavad kartulimardikad ja mustad sõstrad, rohimata peenrad ning kärutamist vajav sõnnik – ikka selleks, et tüütute kohustuste kõrvalt varastatud õnnelikud hetked kalavetel veelgi magusamad maitseksid. Varastatud vabadusehetkede kõrval tõstab aga tasapisi pead ka juba täiskasvanulik vastutus. Ajastuomased vorstisabad ja varastatud lihast õhtusöögid tagavad Olavile peretoitja-tunde, kui ta veab koju korraliku kalasaagi. Papa haigus aga motiveerib poissi koolis jahtima häid hindeid. Nüüdseks juba ajaloohämarusse vajunud ajastu taastärkab kasvueas lapse silme läbi, pakkudes õilsalt-õndsalt naiivseid selgitusi ümbritseva maailma ning inimeste käitumise kohta. Seda kõike vürtsitab tummine lõuna-eesti huumor mahlakas võru keeles, mis lisab pea tõlkimatutes dialoogides ja vaimukates sõnamängudes lavastusele erilise värvingu.