Millest ammutab Eesti jõudu?

Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester.

FOTO: Kaupo Kikkas

Paavo Järvi Pärnu muusikafestivali on saatnud edu. Nüüd tuleb leida viis, kuidas seda oskuslikult ära kasutada.

Pärnu ei ole ainult elektroonilise tantsumuusika ehk Weekendi kants –  seal toimub ka muusikafestival, kuhu on koondunud noored ja andekad Eesti muusikud. Neeme Järvi meelest võiksid nad maailmas tuntuks saada: «Neid peab maailmale näitama. Nad ei tohi oma oskusi varjul hoida. Ja nad peavad neid oskusi arendama.»

See kõlab võib-olla enesestmõistetavana, aga need Järvi sõnad kirjeldavad hästi keerulist dialektikat, mida me tunneme ka poliitika ja psühholoogia põhjal: riik, mis end iseseisvaks kuulutab, vajab maailma tunnustust; inimene, kellel areneb eneseteadvus, vajab kaasinimeste tunnustust. Kunstis on selline dialektika lausa elutähtis.

Paavo Järvi, kes juhib Pärnu muusikafestivali juba kuuendat aastat, teab seda hästi: anne elatub vastuvõtust, irdumine süvendab aga vaimset kängumist. «Me peame aitama Eesti noortel luua esimesi kontakte rahvusvahelises muusikamaailmas,» rõhutab ta, «ainult nii saavad hakata kujunema isiklikud suhtevõrgustikud.»

Muide, Paavo Järvi ise kuulub maailma taganõutumate dirigentide hulka. Pärnus sai selgeks, miks. Joseph Haydni sümfoonia nr 104 Sinfonietta Riga esituses tõstis kuulajad lausa jalule. Rütmi teravmeelsed puändid, helitugevuse polüfooniline tõlgendamine, tantsumeloodia folkloristlik tunnetus – kõik see annab muusikale tõelise elu ja sisu. Carl Nielseni sümfoonias nr 2, mida esitas Eesti Festivaliorkester, võis kohata ärgast, aktiivset, viimse üksikasjani lihvitud pillimängu: viiuli ja metsasarve reibas aktsentide pingpong, terve orkestri pulseeriv diminuendo, kahe viiuli imetabane helikõrguste vaheldamine. See orkester ühendab tippmuusikuid Eestist Kreekani ja Suurbritanniast Jaapanini. Seda juhatab dirigent, kes on suutnud Ludwig van Beethoveni kõigi üheksa sümfoonia esitusega sakslastes uuesti lõkkele puhuda armastuse oma suurima helilooja vastu.

Publik on muutunud aina rahvusvahelisemaks. Sel aastal võis siit pisukese otsimise peale leida isegi šveitslasi. Ühesõnaga, olemas on lava, millel Järvi Akadeemia kolmes orkestris mängivad noored Eesti muusikud saavad silma torgata. Küsimus on ainult selles, milleks ja kellele.

Nädala eest sõitis USAsse Denverisse virtuoosne Eesti fagotimängija Martin Kuuskmann. Temast saab seal täiskohaga professor. See on suurepärane uudis. Dirigendid nagu Mihkel Kütson ja Hendrik Vestmann on suutnud jällegi kerkida Saksamaal ooperiteatrite peadirigentideks. Vestmanni peetakse isegi üheks kandidaadiks 2017. aastal vabanevale Berliini Komische Operi peadirigendi kohale. Aga kas see tähendab siis, et Eesti on rahvusvahelisele muusikatööstusele ainult toormeallikas? Mis peaks saama näiteks Andres Kaljustest, kes jättis selleaastase dirigeerimise meistriklassi puhul briti Jonathan Bloxhami kõrval eriti sügava mulje? Mis peaks saama nii algupärasest tšellistist nagu Theodor Sink, kes suudab välkkiirelt haarata eri muusikakeeli ja ometi jätta alati mulje, et just temal endal on mängitavale loole lisada midagi personaalset? Kas jõuab ta peagi Pariisi, Münchenisse või Göteborgi – ja lahkub ühtlasi oma kodumaalt?

Välismaailmale ei paku üks muusikafestival huvi mitte selle poolest, et seal pakutakse kunstnikke ja kunsti. Huvitavaks saab selle muuta hoopis eksklusiivsus või tuntu ja tundmatu oskuslik kõrvutamine, mida kusagil mujal nautida ei saaks. Parimal juhul külvab see omamaise kultuuri üle säraga, mida välismaalgi värskendavaks ja rikastavaks peetakse.

Paavo Järvit on saatnud Pärnus edu. Millises suunas peaks festival aga edasi liikuma? See võib ajapikku avarduda, oma programmi laiendada ja sel moel pakkuda ehk konkurentsi sellistele Euroopa festivalidele nagu Luzerni või Verbieri oma. Potentsiaali selleks jagub. Siin on aga oma «aga». «Ma ei saa hoida silmapaistvaid muusikuid ja õpetajaid kauem kui nädal ühes kohas,» nendib Järvi, «aga ma soovin, et nad kindlasti Pärnus oleksid. Ma olen näinud nii paljusid festivale, mida edu ahvatleb aina kasvama. Seal tehakse muidugi edasi head muusikat, aga nad kaotavad nii oma iseloomu.»

Vahepeal on saanud teatavaks, et Eesti Festivaliorkester läheb 2017. aastal rahvusvahelisele turneele. See võiks pakkuda probleemile lahenduse. Orkester võiks tegutseda näiteks festivali välissaadikuna. Tuleb ainult jälgida seda, orkestri organisatoorsed kulud ei tõmbaks festivalilt vajalikku raha ja energiat ära.

Orkestri ja festivali soodsa kooskõla puhul võiks Pärnu muuta Eesti välismaalastele sel moel atraktiivseks, milleks näiteks Soome on pidanud sada aastat pingsalt vaeva nägema: huvilised välismaalt tulevad siia, omamaised talendid ei lähe aga kaotsi.

Eesti muudab tugevaks just kultuur. Ent mõttetu oleks selle üle uhkust tunda, kui sellega ei kaasne külalislahkus ja uudishimu. Võib ka teistpidi võtta: külalislahkus ja uudishimu ilma uhkuseta sarnaneb rohkem prostitutsiooniga. Mõlemat võib öelda iga maa kohta kogu maailmas. Mis on väärtuslik endale ja oma külalistele, ei saa kuidagi odav olla.

Saksa keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles