Lõvid ja konnad mõisapargis, töötegemisest rääkimata

Suvelavastus «Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka…» Luke mõisas. Foto: Gea Järvela

 «Tõest ja õigusest» pärit lause töötegemisest on tõenäoliselt kõige väärkasutatum tsitaat Eesti kirjandusloos. Luke mõisas neljal korral etendatud kontsert-lavastus teeb oma pealkirjaga otsese viite Tammsaarele, jättes pealkirja «Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka…» targu lõpetamata. Ütles ju Tammsaare, et armastust pole Vargamäel tänini. Küll aga on tööd, palju tööd. Eestlaste tööhullust ning sellega kaasnevaid seisundeid Tanel Jonase suvelavastus vaatleski.

Tartumaal asuv Luke mõis on aastate jooksul suvise kontserdi- ja teatripaigana kultuurihuvilisele publikule juba tuttavaks saanud. Looduskaunis koht ja Tartu lähedus muudavad selle sobivaks paigaks, kuhu ka  mitte suvepuhkusel olevad  suveteatrinomaadid lühikese rännaku ette saavad võtta.

Lukel on juba traditsioon mängida spetsiaalselt sinna loodud suvelavastusi. Välja on kujunenud vanemuislastest koosnev punt koosseisus Tanel Jonas, Priit Strandberg, Maria Soomets ja Ele Sonn, kes olid ka möödunud kahel suvel Lukel mängitud «Segajate» loomise taga. «Tee tööd…» jätkab sarnases liinis, isegi lavastuse avastseen on otsene tsitaat eelmisest seal tehtud lavatööst.

Tegijad nimetavad «Tee tööd…» kontsert-lavastuseks, millega võib julgelt nõustuda.  Laval on üksnes muusikainstrumente võimaliku vihma eest varjav telk, mille alla koondutakse kontserdihetkedeks. Tegevus toimub telgi kõrval murul, millest saab näitelava. Lavakujunduseks on olemasolevad müürivaremed, taamal paistev õunaaed ja ojast paisutatud tiik.

Publik istub tasasel pinnal, mis annab nägemiseelise esimeses paaris reas või vahekäigu ääres istujatele, ülejäänud peavad leppima suurel määral kuuldemänguga, eriti muusikaliste vahepalade ajal. Kergelt võib jääda mulje miinimumkuludega tehtud haltuurast, kus paari laulu vahele susatakse mõni nali ja ongi suveteater.

Selline hinnang teeb aga lavastusele selgelt liiga – tegu oli humoorika, ülimalt eneseiroonilise ja nii muusikaliselt, sisult kui ka näitlejatehniliselt igati väljakantud väikeprojektiga, mis vastab talle seatud ootustele pakkuda sooja juuliõhtusse meeldivat ja mõtestatud meelelahutust.

Kõik näitlejad kehastuvad mitmeteks erinevaid mänguvõimalusi pakkuvateks tegelasteks, kelle ametiga seotud mõtisklused või pildikesed igapäevatööst publikuni jõuavad. Teises vaatuses hakkavad ilmnema tegelasi omavahel ühendavad suhteliinid, mis annab esmapilgul eraldiseisvatele tegelastele uue mõõtme, avades neid hetkeks veidi teise külje pealt. Selline suhtekobar kisub küll veidi seebiseriaali meenutama, ent teisalt on paljuräägitud tõsiasi, kuidas kõik on kõigiga tuttavad, reaalsuses tõepoolest ootamatult paikapidav.

Lavastuse koduleht ei avalda, kes on esitatud teksti kirjutanud, ilmselt on tegemist õnnestunud rühmatööga, mille tulemusel on sündinud hulk teravmeelseid sketše, millest õige mitu tegelevad ootuspäraselt näitlejaameti mõtestamisega. Korduvalt tuleb mängu eneseirooniline metatasand Lukel lavastuse tegemisest ja selle vaatamisest.

Üks Tanel Jonase rollidest on betoneerijana töötav pereisa, kelle ööpäevaringne ringisõitmine toob kaasa perekonnast võõrdumise. Hingestatud esitus ning valusalt torkav kirjeldus oma lapsega vaid sekunditeks tee ääres kohtumisest teenisid välja etendusesisese spontaanse aplausi.

Maria Soomets saab kõige rohkem särada jõulise eliitkooli direktorina, lugedes manitsussõnu peamiselt slängis suhtlevale Markole (Priit Strandberg), kelle poeg Benedict-Lembit koolikatsetel edukas ei olnud. Kriiskav karjääri ülistav lõvi ootab kooli tulevasi murdjaid, mitte lillelast, kes osutab hiljem potentsiaali saada loodusteadlaseks, mitte ärihaiks. Strandbergi kehastatud Marko on lavastuse kõige läbivam tegelane, kelle puhul toimus ka märgatav nihe väärtushinnangutes, lubades poeg Benedict-Lembitul olla konnapoeg – murdja asemel kergelt kohastuv ja mitmel pool hästi hakkama saav kahepaikne.

Muusikajuht Ele Sonn ongi suurema osa ajast süntesaatori ja mikrofoni taga ning esitab teises vaatuses vaid ühe monoloogi perfektsionisti vaevavatest sundmõtetest, mis ei lase öösiti uinuda. Monoloogiga alustati esimeses vaatuses, kus näitlejad selle kohe katkestasid, et uue sketšiga jätkata. Selline katkestatud alustamine jäi väga rabedaks ja täiesti seosetuks, olles vajalik üksnes ajavõitmiseks, et näitlejad saaksid kostüüme vahetada. Kuivõrd tegu on kontsert-lavastusega, oleks võinud aega täita ka mõne muusikapalaga.

Eraldi tahakski esile tuua lavastuse muusikapoolt väga õnnestunud lauluvaliku ja nauditava esituse eest. Lood Genialistide, Olav Ehala, Marju Kuudi, Siiri Sisaski repertuaarist ja veel mitmelt poolt mujalt tõukusid selgelt neile eelnenud stseenidest, kuid ei olnud mitte üksnes illustreerivad ning aegatäitvad vahepalad, vaid eelnenut süvendavad või laiendavad.  Lõpetuseks kõlanud Dagö «Hiired tuules» tõmbas kõik otsad sujuvalt kokku, jättes alles kerge nukruse ning piisavalt avarust, milles hõljudes laulusõnad varem nähtud stseenidega kokku said, teineteist vastastikku võimendades.