Kõik on viltu valgustatud

Rehbinderi efekt Foto: Kirjastus Varrak

Jelena Minkina-Taycher «Rehbinderi efekt»
Vene keelest Veronika Einberg
Varrak, 254 lk.
 

Eks hr-d Avandi, Sepp ja nende selja taga seisev kahtlane Õ-Fraktsioon võetud ju õigusega letti, kui irvitasid Püha Küüditamise üle oma niinimetatud naljadega.

Asja eest said. Tulnuks kõvemini anda. Pikkade venivate juttudega näitleja vastutustundest, kodaniku kohustest, ikka ja veel kord pühadustest. Igasugu paremini teadjaid, hääleväristajaid jätkub igal pool ja ajal. Enamasti tehakse seda igavusest ja soovist märgatud olla.

Sellele raamatule võiks ikka kõvemini kallale karata. Kõik need keda üks rabi mu enda kuuldes on nimetanud «pool juuti», mõeldes sellega «keda sünagoogis ei näe iialgi, aga kui vaja veel kord kaevelda juudi rahva raske saatuse üle, on kohal nagu pool seeklit». Tsitaat pole täpne, aga umbes nii see kõlas.

Kuidas ikka nii võib, kujutada hästi keerulist juudi perekonnalugu, selle lõimumist-põimumist suure näljase Venemaa omaga nii, et silma ette tuleb, ütleme, odessiitide filmitud «Santa Barbara». Või siis tore film nimega «Kõik on valgustatud», kus Frodo tuleb USAst Ukrainasse hukkasaanud esivanemate jälgi otsima.

Peaks-võiks olla purunutused lood, saab aga teha nii, et on siiski vähe veidral moel isegi lõbus. Hirnuma ei hakka, vaikselt niutsuma küll. Võibolla võime üle igasugune vähe koomuskiks kirjutada. Isaac Bashevis Singer tegi seda täiuslikult, ega teised palju maha jäänud. Oli üks aastakäik Loomingu Raamatukogu, kui Siioni kirjandusmaffia märatses, kuis tahtis ja oi, vei, see oli üks hea aastakäik.

Et siis uskumatu, seepärast tõepärane mitmeharuline lugu. Raske uskuda, kuis ennast Prantsusmaal sisse seadnud arst viskab nurka kohaliku professuuri ja põrutab Sovdepiasse tüüfuseepideemiat tõkestama. Siin on tegu lolli venelasega küll. Ja sihukest juhtus. Räägi venelase viina vahele piisavalt kaua kaskedest – ongi emigratsioon reedetud. Kaege Kuprini, aga lugege tema kunagi Vikerkaares ilmunud ahastav üleskutse, et tulge, ükskõik kes, inglased, tšuhnaad, lööge see Trotski maha. Kaasavaraga tulnud krahv Ignatjev veel hullem.

Aga mängus suur armastus, milline läheb vastuollu perekonna väärtustega. Tulebki mängu juutlus. Hukkaläinud tütre äraneedmine on veel kõige nõrgem. Edasi tilgub ajalugu. Kõiges oma jõleduses, mis eelkõige väljendub totrates pisiasjades. Pidev nihverdamine, et ülepea ellu jääda. Kuhugi ära mahtuda. Kaklused ühisköökides, joomatõved. Muidu hämmastavad ja ootamatud pöörded sündmuste käigus. Tuumafüüsikust taksojuhiks on veel leebe karjäär. Kogu aeg satub tegelaste kätte üks kummaline ja suure saladusega foto, mis aina ebaselgemaid seletusi leiab.

Viriseda, siis just seda, et ei jõua kõigil karakteersetel kujudel silma peal hoida, aga kuna kõik nad on nii värvikad, veidrad ja vahvad, siis annab selle kergesti andeks. Jube armas seltskond, totakast külvivolinikust kiimalise viiulivirtuoosini. Ununev või ei kunagi nähtud – liiga tatikas – olme ja meelelahutus. Ajastu, kui sovett olla oli lahe, sest lennati kosmosesse! Mis lugesid selle kõrval kommunaalkorteri ühispeldikud ja rõve üksteise rahvuse, ninakuju piilumine.

Muidugi võib traagiliselt, ohkides lugeda, kaebusi kirjutada. Kuidas keegi soovib.

Mõni soovib saada valgustatud.