Kuidas seal, Prantsusmaal olukord on?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Avignonis on jahe, temperatuur ei tõuse üle 30 kraadi, õhtuti tuleb etendustele kaasa võtta kampsun või sall. Ilmast üllatavam on aga vaikus – kus on teatrifestivalile omane möll? Kus on värvikas publik ja veel värvikamad näitlejad, kes peaksid tänavatel tegema OFFi programmi lavastustele reklaami? Neid on, aga palju-palju vähem kui varasematel aastatel.

Näib, nagu oleksin festivalile saabunud mitte viimase nädala eel, vaid viimasel õhtul. Tuules löövad tantsu juba rebenenud ja üsna hõredalt üles riputatud plakatid, tänavail rulluvad paberiribad, tühjad plastitopsid… Vahemerelt jahedat õhku toov õhtune mistraal on Avignoni rahule jätnud, kuid mitte jäljetult kadunud.

Sel aastal ei küsita, mida põnevat sa Avignonis nägid, vaid kuidas seal ka olukord on. Kuni laupäeva õhtuni võisin vastata, et rahulik. Kui 23. juulil oli Avignoni peatänaval mõne politseiniku asemel kümmekond mundris meest, siis põhjendasin seda nädalavahetusega – ka inimesi oli sel päeval eelnevatega võrreldes rohkem.

Kuid kui pool kaksteist öösel olid täisrelvis politseinikud pannud peatänava kinni, st inimesed ei saanud vanalinnast rongijaama liikuda, hakkas kõhe. Kell kaks öösel seda sama pilti nähes tekkis juba hirm. Inimesed istusid vaikides teeserval ja ootasid võimalust koju minekuks. Kui kaua veel, seda aga ei teadnud keegi. «Politsei operatsioon,» kõlas päringutele antav selgitus, ei sõnagi rohkem.

Külastanud äsja Nice'i, sain endale rahustuseks kinnitada, et väga suur oht teatrituriste vast ei ähvarda, sest sõjaväevormis mehi polnud sel hetkel näha. Linnas nad küll olid, paaril korral olin nendega vastastiku juhtunud, kiiver oli neil puusal rippumas, näpp päästikul ning silmad ümbrust luuramas.

Kolm-neli aastat tagasi polnud Avignonis korravalvureid eriti märgata. Kuid juba eelmisel aastal näitasid oma kohalolekut neljakesi rahulikult kitsastel tänavatel jalutavad politseinikud. Kusjuures osa patrullivatest politseinikest olid varustatud automaatrelvadega.

Kui pühapäeva õhtul kell kaheksa oli peale autoliiklust takistavate tavaliste turvatõkete – vanalinn on festivali ajaks suures osas autodele suletud – teel kaks politseisõidukit, mehed relvadega nende ümber, siis ma ei jäänud uudistama, kas laupäevane teesulg kordub. Mulle piisas. Liikusin viimasesse etenduspaika selge veendumusega, et see Avignoni festival jääb mulle mõneks ajaks viimaseks.

70. sünnipäeva tähistanud teatrifestivalile jättiski jälje Nice'is toimunud terrorirünnak. 14. juuli järel lahkusid paljud külastajad linnast, seega puudus tänavatel Avignonile omane sagin. 1966. aastast toimub paralleelselt peaprogrammiga Avignoni iidsete müüride vahel – vanalinn on suuruselt võrreldav Tallinna vanalinnaga – OFFi festival. Juuli lõpuni kestvast OFFi programmist leiab sel aastal 1416 lavastust 1092 kompaniilt.

Kuna OFFi programmis osaleja peab ise kinni maksma esinemisega seotud kulud, siis on neile eluliselt tähtis saada saali võimalikult palju rahvast. Just OFFi programmi näitlejad annavad Avignonile festivali ajal kireva näo ja toovad linna elu – kostüümides näitlejad jagavad flaiereid ning esitavad tänavanurkadel katkendeid. Võrreldes varasemate aastatega oli mesiselt naeratavaid teatrisse meelitajaid näha tänavatel kümneid kordi vähem, kuid jutt oli neil endine – tulge ja te ei kahetse, kõik on rahule jäänud, saab nalja, on tõsine, oleme uuenduslik, saab aru ka prantsuse keelt oskamata, kohtumiseni!

Kusjuures kõikvõimalikes kohtades rippuvad plakatid teevad reklaami OFFi lavastustele. Põhiprogrammi lavastuste plakateid tänavatele ei riputata. Üheks põhjuseks on traditsioon, kuid olulisem on see, et põhiprogrammi piletid saavad otsa juba kevadel. Ent mitte sel aastal. Prantsusmaal toimunud terrorirünnakutest hirmunud inimesed loobusid festivalile tulekust, seda kinnitasid ka tühjad kohad saalides.

Pärast Nice'i sündmusi on Prantsusmaal ära jäetud mitmeid populaarseid üritusi, näiteks Pariisis ei avata igasuvist Parc de la Villette'i vabaõhukino ning 7. augustil ei korraldada Champs-Élysées autovaba päeva. Nice'ist 260 kilomeetrise autosõidu, kuid rohkem kui neljatunnise rongisõidu kaugusel Avignioni teatrifestivali põhiprogrammis muudatusi ei tehtud.

«See on masendav. Ma ei taha sellele isegi mõelda. Valus on. Maailm on hulluks läinud. Aga just seepärast, et mingi normaalsus säiliks, me läheme ka tänavu festivalile,» ütlesid kolm päeva pärast Nice'i rünnakut Pariisist Avignoni reisivas rongis Philippe ja Isabelle, kes on käinud Avignoni teatrifestivalil kümme aastat. Nende tutvusringkonnas ei loobunud festivalile tulekust mitte keegi, kuid samas tunnistas keskealine abielupaar, et nad on kuulnud inimesi oma plaanides muudatusi tegemas.

«Me väldime sellest rääkimist, räägime etendustest, ilmast. Aga juhtunu on meisse kõigisse väga sügava jälje jätnud,» tunnistab Cahtrine, Pariisist pärit õbluke neiu enne Raoul Collectifi etendust. Ma saan aru, et seda oodatakse ka minult.

Tagasi üles