iDeal kampaania

Mis on teatris IN?

Maailma üheks olulisemaks teatrifestivaliks nimetatud Festival d'Avignon pidas 6. juulist 24. juulini 70. sünnipäeva. Prantsusmaal toimunud terrorirünnakute tõttu oli festivalimelu võrreldes varasemate aastatega vaoshoitum, kuid see ei tähendanud, et põhiprogrammis oleks tehtud allahindlusi.

Samas ei saa öelda, et juubeli puhul oleks midagi eriti suurt ja võimast korraldatud. Lõpulavastuseks oli näiteks üllatuslikult valitud Rufus Wainwrighti ooper «Prima Donna». Avignoni suurima vaatamisväärsuse, 14. sajandi esimeses pooles ehitatud paavstilossi müüridel näidati kohaliku sümfooniaorkestri ja võrratute solistide saateks filmikaadreid päris primadonnadest, kuid teatri mõõtu lõppkontsert ei andnud.

Teatripiire nihutavat lavastust ma kahjuks sel aastal ei näinud, kuid põnevusest külmavärinaid tekitavaid küll. Vaadatud etenduste põhjal saab järeldada, et teatrimaailmas on praegu IN järgmised asjad: laval peavad olema peale näitlejate ka muusikud, näitlejad võiksid osa teksti esitada lauldes, mistõttu on hea eri ooperikoolitusega näitlejate kaasamine, lavakujunduses tuleks kasutada erinevaid kaste-kuubikuid, mida siis näitlejad või tehnika liigutab, absurdsuse lisamiseks võiks mingil hetkel lavale tulla loomakostüümis või loompeaga tegelane, mõni näitleja võiks etenduse jooksul võtta vähemalt ühe korra riided seljast.

Peaaegu kõik need trendid on kuumad juba mõned aastad. Kastide, kuupide, ruutude nii massiline kasutamine on mulle küll uudiseks. Lihtne, leidlik lahendus ja võimas kujund, mida annab lavastuse põhjal tõlgendada veebiajastu infokastidena, inimeste enda silmaklappidena või võimete piiratusena. Tantsulavastuses «Babel 7.16» ehitati risttahukatest viis kontinenti, erinevad keeleruumid ja ka Avignoni paavstipalee ning loomulult ka Paabeli torn.

Video kasutamisega ollakse jõutud aga ajajärku, mida võib võrrelda hetkega, mil teatrisse jõudnud elektrivalgust hakati oskuslikult kasutama lavastuse kunstilise osana. See tähendab, et enam ei topita videopilti igale poole, kaamerat kasutatakse küll ohtralt, kuid lühikeste sutsakatena, detailide, meeleolude rõhutamiseks. Videopilt on lavastustes muutunud sama orgaaniliseks kui valguskujundus.

Õudusfilmile omast tempot ja videokadreeringuid kasutas näiteks Marco Layera lavastus «La Dictadura de lo Cool», mis näitas äsja ametisse saanud kultuuriministri hullumeelset pidu, kus võim on olulisem kui miski muu.

Mõned aastad tagasi Eestis lavastuse «Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma» teinud Layera oleks nagu Ene-Liis Semperilt ja Tiit Ojasoolt snitti võtnud, sest kui ei teaks, et tegemist on Tšiilist pärit mehe tööga, siis peaks seda NO99 omaks. Layera tabavalt terav ja tempokas lavastus haaras endasse ja raputas korralikult läbi. See oli üks neist lavastustest, mis tõstis ihukarvad püsti.

Nagu ka Raoul Collectifi «Rumours and Daybreaks», poliitilise ja ühiskonna valupunkte lahkava telesaate salvestus, kus eetriväliselt valitsevad hoopis teistsugused pinged. Kas ollakse 1950ndates aastates või praeguses hetkes, see on vaataja otsustada, sest debatt pole ajas muutunud. «Rumours and Daybreaks» oli ETV kunagine «Meelelahutaja», ainult et kommunaalnaljade asemel näidati poliitilist mulli, mis ei tähenda, et saates kõlanud ideed poleks kohati olnud intellektuaalselt huvitavad.

Moskva lavastaja Kirill Serebrennikov ja poolaka Krystian Lupa töid näeb Avignoni festivalil juba mitmendat korda. Serebrennikov oli sel korral Prantsusmaale sõitnud Gogoli «Surnud hingedega». Kui selle lavastuse oleks teinud mõnest teisest rahvusest lavastaja, siis oleks Vladimir Putin ta võtnud vene rahva solvamise eest vastutusele. Niivõrd julm, alandav ja halastamatu oli ta venelaste (tegelikult inimese) kujutamises. «Surnud hinged» üllatas bändi asemel laval hoopis klaveriga. Suurepärane valik.

Krystian Lupa tänavune festivalilavastus põhines Thomas Bernhardi tekstil, nagu ka eelmise aasta Poola teatri lavastus «Wycinka Holzfällen» Varssavis. Natsiteemadel, kuid laiemalt rahvusküsimustest jutustav «Heldenplatz» oli Lupa lavale toonud Leedu rahvusteatris ning lavastuse õnnestumine sõltus täielikult näitlejate veenvusest, nende mängust. Nagu eelmine aasta, nii ka praegu oleks tahtnud, et Lupa lavastanuks Eestis – sellist lavastust oleks Eesti Draamateatrisse vägagi vaja.

Rahvuse, keele ja identiteediga tegeles kõige otsesemalt ka Sidi Larbi Cherkaoui ja Damien Jaleti lummav tantsulavastus «Babel 7.16», kus oli laval kakskümmend tantsijat, pluss muusikud, kokku esindatud umbes 15 rahvust. Kemplemise, kes on parim, muutis naeruväärseks nende ühine liikumine – hoolimata keele, juuste ja nahavärvi erinevustest oleme inimestena kõik ühesugused. Ka ses lavastuses visati iroonilist nalja – hiinlased kohtuvad rootslasega ja hüüavad äratundmisrõõmus IKEA, IKEA, IKEA!

Rootsi tantsija oligi tantsulavastuse «Babel 7.16» täht, robot-kumminukuna liikumine oli lähedane tsirkuses kondiväänamisele. Vägagi muljetavaldav.

Füüsiliselt ebaloomulikes ja peaaegu ilmvõimatutes poosides liikusid tantsijad ka Marie Chouinard'i lavastuses «Soft virtuosity, still humid, on the edge». Erinevate rütmide, meeleoludega mänginud lavastus mõjus kui tsitaat Lars von Trieri linateosest «Idiootidele». Kummalisel kombel mõjus maailma nihestatus, vääralt väändunud inimkeha imekaunina.

Nähtud töödest tõstaksin veel esile ka FC Bergmani lavastust «Het land nod», mis rääkis loo remonti minevast Anwepweni muusemist ja seal seinal rippuvast Rubensi maalist, mis on transportimiseks liiga suur. Lihtne kujund, kuid väga sügav sisu.

Pühapäeval lõppenud festivali märksõnaks oli tänapäevasus ja seda nii laiemas kui ka kitsamas mõttes. Inimese valikuvabadused, demokraatia elujõulisus, poliitikute silmakirjalikkus, rahvuse tähendus ja tähtsus, religioon ehk kriis meis ja meie ümber.

Kuigi lavastustes arutleti poliitiliste teemade üle, polnud tegemist poliitilise teatriga. Peamine küsimus oli, millised on inimese (sageli nn tavalise inimese) võimalused ja valikud. Kõik eelnevalt nimetatud lavastused just nende teemadega tegelesidki.

Kuigi NO99 viimased lavastused («Kõnts», «El Dorado: Klounide hävitusretk», aga ka «Savisaar») sobiksid teemade ning vormi poolest ideaalselt Avignoni, eristab neid tänavu põhiprogrammis nähtud töödest süngus. Mida keerulisemad teemad Avignonis lavale toodi, seda rohkem publik saalis naeris.

Eelmine aasta oli juba märgata sõna ja narratiivi teatrisse naasmist, nii ka seekord. Siiski ei tähenda see alati puhast loo jutustamist, sest kuhugi pole kadunud ka väiksed vimkad, ootamatud kõrvalekalded. Siin on abiks loomamaskide kasutamine või mõne katke esitamine lauldes, viimase suurepäraseks näiteks on Aurelien Bory «Espæce», taas võrratu töö.

Võrreldes varasema ajaga ei näinud ma aga näitlejate ebaloomulikku liikumist – 2013. aastal näis, et teatrimaailma staarid olid omavahel kokku leppinud, et näitleja peab laval vahepeal värisema kui langetõbine. See trend on sõnateatrist kadunud.

Teater kui kestvusala

Teatrihulle, kes tahavad vaadata mõnd lugu, kuus või 24 tundi pelka juttu, on alati leidunud. Nagu ka lavastajaid, kes on kindlad, et neil on mõjuva lavastuse tegemiseks vaja vähemalt nelja tundi. Üldiselt on ikka festivalid publikusõbralikud, etenduste pikkus jääb pooleteisttunni piiresse.

Tänavuse Avignoni festivali rekord kuulub aga 12-tunnisele lavastusele – 26-aastase lavastaja Julien Gosselini versioon Roberto Bolaño novellist «2666» jäi mul kahjuks nägemata, kuid just seda nimetatakse festivali üheks eredamaks tööks.

Teisel kohal on aga üle viie tunni kestnud «Karamazov», mida mängiti Avignonist  pooletunnise bussisõidu kaugusel keset mägesid, ülejäänud maailmast hüljatud paigas ehk kohas, kust polnud iseseisvalt lahkuda võimalik. Kuigi Moskva teatrikriitik oli mind hoiatanud, ei võtnud ma ta juttu kuigi tõsiselt, arvates, et prantslaste versioon Dostojevskist lihtsalt ei sobi venelannale.

Ent 23 aastat Avignoni külastanud naisel oli õigus – prantsuskeelne «Karamazov» oli minulegi hambaid murdev baguette, samas jälgis kohalik publik etendust hiirvaikselt, keskendunult ning lõpus ei oldud kiiduavaldustegagi kitsid. Üldiselt ei jäta prantsuse teatripublik, kellest enamiku moodustavad 50. eluaasta ületanud vaatajad, oma tundeid välja näitamata, kui meeldib, trambitakse jalgu ja hüütakse braavo.  

Jean Bellorini lavastus koondas endasse kõik, mis on (prantsuse) teatrile praegu omane – publiku suunas teksti deklameerimist, tegevuse ümber jutustamist, mängu tohutut intensiivsust, poliitilist allteksti, lisaks veel video ja muusikute ning klaaskabiinide/kastide kasutamine jne.

Kõikide tunnuste poolest oli tegemist suurepärase lavastusega. Möönan, et näitlejad olid suurepärased, kujutan ette, et selliseid rolle võisid teha Panso ja Järvet. Ent siiski ei suutnud laval toimuv mind kinni hoida ega köita. Põhjus võib olla minu jaoks võõras kultuuritaustas.

Kusjuures teatrielamuse, lavastuse mõistmiseks ei ole hädavajalik tekstist aru saada, sest kõnetav lavastus mõjub ka keelt oskamata: hea näitleja esitab lugu peale hääle ka kehaga – miimika, liikumise, lisaks kostüümide ja intonatsioonide-emotsioonide vaatemänguga.

Laval kõneldavast mitte aru saada võib isegi etenduse mõjuvusele kaasa aidata, sest siis on su fantaasia vaatajana vabam. Tõlgendus ei pruugi küll ühtida lavastaja eesmärgiga, aga kontseptuaalses teatris ei saagi olla ühte ja õiget arusaama laval toimuvast. Aeg-ajalt niimoodi teatriga kohtuda on tohutult inspireeriv.

Avignoni teatrifestivaliga samal päeval algas Eestis Baltoscandal, mis piirdus kolme nädala asemel ühega. Seega pole festivalid võrreldavad lavastuste või etenduste arvuga, ehkki teemade ja tegijate poolest kuuluvad nad ühte kaalukategooriasse. Selle üle võib olla uhke. 

AVIGNONI TEATRIFESTVIAL

6.–24. juulini Prantsusmaal

Festival d’Avignon toimus esimest korda 1947, teerajaja Jean Vilar.

2014. aastast kuntsiline juht Oliver Py.

Põhiprogrammis 35–40 lavatust, antakse umbes 300 etendust.

Müüakse kuni 150 000 ja tasuta jagatakse kuni 40 000 piletit.

Peale põhiprogrammi on festivalil OFFi programm.

OFFi programmis on üle 1000 lavastuse.

Avignoni festivali lavastused on valdavalt prantsuskeelsed, muukeelsed lavastused tõlgitakse samuti vaid prantsuse keelde.

Allikas: http://www.festival-avignon.com/en/

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles