Kultuuri mõte. Ükski küsimus pole veel saanud vastust

Briti etenduskunstnik Tim Etchell Foto: Ernst van Deursen

Ma ei ole kunagi teatri tegemisest eriti väsinud, aga ma vihkan teatris käimist. Kui ma teatrisse lähen, on seal enamasti Suure Tähtsuse atmosfäär. Ma tahaksin küsida, kas te teete nalja? Kas te tõesti arvate, et see on tähtis? See on ju nii ennasttäis, nii kunstlik.

Minu ja kogu Forced Entertainment'i jaoks on põhimõttelise tähtsusega banaalsus. Selle all mõtlen ma inimeste igapäevast olemist, nende kohalolu väga lihtsal moel ja inimlikul skaalal. Workman-like, öeldakse Inglismaal. Säärane tavalisus, mis ei ülehinda oma tähtsust, iseloomustab meie materjale, aga ka seda, kuidas me ise lava peal oleme. Ma ei ole muidugi loll, ma saan aru, et kõik, mida me laval teeme, on samuti üks konstruktsioon, sest me oleme ju laval.

Banaalsusest me ehitamegi midagi, mis võiks olla ebatavaline, poeetiline, suurem kui elu, transformeeriv. Kuid minu jaoks on väga oluline esimene samm: öelda publikule, et teie olete siin ja meie oleme ka siin, me oleme siin ruumis koos, tere.

See võib kõlada väga mehaaniliselt, aga tegelikult on see lihtsalt tahe olla samas ruumis, kus teised inimesed, ja et me kõik saaksime sellest ka nii aru. Nii palju teatrit on pühendatud vastupidisele: inimestele ütlemisele, et nad peavad olema seal kusagil all saalis kinni oma väikeses maailmas, samas kui meie siin üleval teeme midagi muud.

Minu jaoks on oluline, et meie töö oleks avaus või päästik publiku jaoks ning me ei kontrolliks tingimata kõike, mis publiku seas hakkab juhtuma. Meie ülesanne on luua arhitektuur, mis eeldab vaatajalt aktiivset osalemist. Ma ei mõtle siin seda, et vaataja karjuks oma mõtteid vahele, aga ma usun, et teater suudab vaatajates käivitada midagi väga loomingulist.

Näiteks on meil lavastus Quizoola!, kus kas kuue või 24 tunni jooksul küsivad esitajad (performers) üksteiselt väga erinevaid küsimusi. Mis aga juhtub, on see, et vaatajad hakkavad oma peas otsima neile küsimustele omi vastuseid − või siis hakkavad ette kujutama uusi küsimusi.

Mulle pole kunagi meeldinud arusaam, et kodeeritud vormid tähendavad passiivsust. Ma ei aktsepteeri seda. Lugemine ei ole minu jaoks kunagi olnud passiivne, nagu ka filmi või teatri vaatamine. See on väga aktiivne suhe. Ma olen seetõttu alati väga häiritud, kui dialoog kunstiteosega on minu kui vaataja jaoks rikutud. Näiteks joostakse lava peal kostüümis ringi ja karjutakse midagi − see on okei, ma ei pane seda pahaks (kuni ma ise kostüümis ringi ei pea jooksma), aga vanemad nn klassikalised teatrivormid on minu kui vaataja jaoks palju piiravamad.

Forced Entertainmenti peamine töövahend on keel ja sõnad. Me räägime lava peal. Tõsi, me alustasime 32 aastat tagasi, mil ei olnud internetti ega sotsiaalmeediat ning võrreldes toonase ajaga on selgelt tõusnud piltide tähtsus. Piltide jagamine selleks, et rääkida lugusid, väljendada oma mõtteid ja tundeid.

Ma usun siiski, et sõnadel on endiselt sama jõud, aga nad ilmnevad tänapäeval uutmoodi. Tekst kui säärane on endiselt väga võimas tööriist, kuid üksiku autori diktatuur hajub. Meie kasutame keelt nii, et see avab vaatajate jaoks mingi uue ruumi, ja varasem võimuvertikaal, kus üks autor soovis keele kaudu edastada oma mõtterikka sõnumi − see enam ei kehti. Minu arvates on nii hea.

Kokkulepe vaatajaga on muidugi aja jooksul muutunud, kuid mitte palju. Kokkuleppe iseloom sõltub väga palju arhitektuurist. Kui sa teed midagi näiteks galeriis, loob see ühtmoodi sotsiaalse kodeeringu. Kui teatris, siis teistsuguse. Mina töötan väga erinevates kontekstides, ka galeriides, ja minu jaoks on arusaamine raamistikust, kuhu ma astun, väga oluline. Mis on selle raamistiku sotsiaalsed, kultuurilised ja arhitektuurilised ootused kunstile, mõjutab väga tugevalt, mida sa tahad teha. Kui sa ei saa raamistikust aru, ei ole sa lihtsalt loetav. Sa oled käpuli.

Mul on märkmik, kuhu ma märgin asju, mis mind keeleliselt huvitavad. Mida ma olen kuulnud, lugenud ajalehest, näinud televisioonist, või mida ma ise olen «loominguliselt» kirjutanud (mida see ka ei tähendaks). See märkmik on 300 lehekülge pikk ja seal on põhimõtteliselt kõik, mille ma olen viimase 16 aasta jooksul üles kirjutanud. Uute lavastuste jaoks kasutan ma tavaliselt lehekülje 10–15 esimest lauset, aga seal on veel tonnide viisi materjali, mida ma ei ole kasutanud.

Kriteerium, mille järgi ma tekstijuppe meie lavastuste jaoks valin, on väga lihtne: see pole kvaliteet, vaid nad peavad minus midagi avama. Mõne pildi, mõne tegevuse, mõne kujutluse. Mind huvitab elavus, vägivald, etenduslikkus, komplekssus ja lihtsus. Mind tõmbab väga asjade poole, mis on korraga väga lihtsad, banaalsed, ja samas väga keerulised ning komplekssed.

Erinevate tekstide taaskasutamine uues kontekstis on tänapäeval väga levinud ja mitte ainult keeles, vaid ka näiteks muusikas (sämplimine levib üha enam). See viib minu arvates tagasi vanade suuliste kultuurideni ning eemale üksiku autori diktaadist. Internet, suuline kultuur ja tegelikult ka performance-kultuur on teksti alati kohelnud kui suulist ja vahendatud sõna, mida improviseeritakse kohapeal ja mis tekib erinevate dialoogide kaudu. Ja see on tõesti võimas.

Näiteks Forced Entertainmenti algusaegadel käis kogu kultuuriline suhtlus inimeselt inimesele. Me ei olnud kunagi näinud esinemas Pina Bauschi või Wooster Groupi, olime näinud mõningaid dokke, kuid kui ma ühel hetkel nägin Bauschi, sain aru, et olime kõik need aastad laenanud ideid neilt, kes olid omakorda ideid laenanud Bauschilt. Tänapäeval on kõik kohe saadaval ja see on ka tore, kuid teatriski huvitab mind ennekõike tekkiv dialoog.

Tõsi, ma ei tea, kas see ongi päriselt teater, mida me teeme. Tegelikult me tahtsime teha hoopis filme, aga toona oli see väga kallis, kuid teater oli kättesaadav. Me rentisime väikese ruumi ja hakkasime lihtsalt pihta. Teised moodustavad niimoodi bände, meie lõime performance-rühma. Meil oli küll palju teatriga pistmist, aga samuti kunstnikega, kes tegid live art'i jne. Seetõttu on meil algusest peale olnud tunne, et me oleme küll teatrimaailmas, kuid me ei sobitu sinna. Suurbritannias on teater samuti väga aristokraatlik, ja kuigi me oleme praeguseks aktsepteeritud, meile on antud teatud ruum, kus mängida, on mul tunne, et ennekõike soovitakse, et me ei käiks kellelegi pinda.

Sellest hoolimata olen ma teatri kui kunstiliigi tuleviku peale mõeldes optimistlik. Olukorras, kus 100 inimest kogunevad ühte ruumi ja siis seal midagi juhtub, on väga palju sotsiaalset ja poliitilist dünaamikat. Seal on unikaalset elektrilisust, mis on inimeste jaoks oluline ka edaspidi.

Kuid ma ei mõtle väga utoopiatele. Kõneldava keele puhul olen ma väga võlutud, kuidas keel võib luua pilte, panna asju juhtuma, luua kujutlusi. Utoopiaga on mul aga raske toime tulla, sest ta eeldab, et mingid asjad enam ei juhtu. Utoopia tähendab olukorda, kus mingid küsimused on saanud lõpliku vastuse − ja ma ei usu seda. Utoopia arvab, et asjad on lahendatud, me ei pea enam rääkima rassist, soost, seksuaalsusest, võrdsusest. Minu arvates peame me aga neist pidevalt rääkima ja ka nende nimel võitlema. Ma ei usalda olukorda, kus küsimustele on justkui vastatud.

Ma mäletan, et 80ndate lõpul hakati rääkima postajaloolisest ajajärgust, kus peamised teemad on lahendatud. See tundus mulle juba siis naljakas. Aeg on näidanud, et see kõik oligi vaid üks miraaž.

Tim Etchells (1962) on Briti etenduskunstnik, rahvusvaheliselt ühe tuntuma nüüdisaegse teatritrupi Forced Entertainment kunstiline juht. Ta on avaldanud ilukirjandust, kirjutanud palju kaasaegsest teatrist ning töötab praegu Lancasteri ülikooli teatriprofessorina. Forced Entertainment on loonud viimase 32 aasta jooksul üle 60 lavastuse ning etendanud neid üle kogu maailma, sh Eestis, viimati festivalil Baltoscandal juuli alguses, mil lavale jõudis tema etendus A Broadcast / Looping Pieces.

KULTUURI MÕTE. Sel suvel avaldab Postimees tuntud Euroopa ja Eesti kultuuritegelaste ja -mõtlejate esseid, milles vaadeldakse kultuuri, maailma ning seda, kuidas need üksteist ja meid mõjutavad. Kultuuri mõtte sarjas ilmub kümme esseed.

1962. aastal sündinud Tim Etchells on Briti etenduskunstnik, rahvusvaheliselt ühe tuntuima nüüdisaegse teatritrupi Forced Entertainment kunstiline juht. Ta on avaldanud ilukirjandust, kirjutanud palju praegusaja teatrist ning töötab praegu Lancasteri ülikooli teatriprofessorina. Forced Entertainment on loonud viimase 32 aasta jooksul üle 60 lavastuse ning etendanud neid üle kogu maailma, sh Eestis, viimati festivalil Baltoscandal juuli alguses, mil lavale jõudis etendus A Broadcast / Looping Pieces.