Pärastlõunal vihmasesse Viljandisse saabudes näis festival siiski suikuvat. Ees ootasid üksikud vihmakeepide alla peitunud inimesed ning ainus muusika, mida võis kuulda, oli vihmasabin puulehtedel. Suur osa rahvast oli pagenud Pärimusmuusika aita, kus lõi meeleolusid traditsioonilist Türgi muusikat viljelev ansambel Türk Müziği Topluluğu Lale Gül. Sobitudes tänavuse, «Naiste häälele», pühendatud temaatikaga, viibisid laval viis, uhkelt kulla-karraga ehitud türgi naist. Viisik mõjus rahustavalt, isegi sulnilt, meenutades veidi õhtuse teeaja muusikat luksuslikus buduaaris. Kergele unelusemotsioonile vaatamata, suutsid naised publiku emotsionaalselt kaasa tõmmata ja tuua saali osakese Türgist. Puudu olid vaid tee ja küpsised.
Türgi helide meditatsioonile järgnes Eesti trio, Lepaseree. Mõnus etteaste, mida värskendasid õue saabunud päikesepaiste ja hordides vihmavarjust väljapääsu leidnud inimesi. Klassikalise, tasaselt õõtsutava folkansambli põhifookuses oli klassikaline eesti rahvalaul, mistõttu ei puudunud kontserdilt ei regiviisid ega tantsumängud. Tõeline folgiklassika! Rahulikumat laadi kui folk-pop kooslused, aga korralik põlveõõtsutamismuusika.
Kontserdijärgselt nägin noort poissi, kes läks puu kõrvale, võttis selle ümbert tugevalt kinni ja lausus oma vennale liigutava siirusega: «Mina kallistan seda puud». Tore, et folk on endiselt koht tõelistele looduslastele. Inimestele, kes seisavad keset linna ja kallistavad pargis kõrguvat puud, ilma valehäbi või barjäärita. Lihtsalt seepärast, et puu vajab kallistust. Ja vastupidi.
Pärimusmuusika ja ümbritseva melu kõrval võimaldab folk aga suunduda ka pärimusmaastiku sügavikku, folkmuusika inspiratsiooniallikateni. Avapäeval sai kuulata folklorist Merili Metsvahi ja jutuvestja Piret Pääri vestlus-jutlust «Naine rahvajutus», mis keskendus libahuntide traditsioonile Eesti rahvapärimuses. Teadmiste-töötoa käigus vesteti nii muistendeid kui muinasjutte ning pakuti lõbusaid seiku pärimuslugudest.