/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2016/07/29/5667849t1hc562.jpg)
«Jason Bourne» 2016
Režissöör Paul Greengrass, osades Matt Damon, Alicia Vikander, Julia Stiles, Tommy Lee Jones, Vincent Cassel, Riz Ahmed
Kinodes alates 29. juulist
Minu nimi on Bourne, Jason Bourne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pentaloogia viiendas filmis on Jason Bourne taas hädas oma segase mineviku lahtiharutamisega ja kannatuste põhjustajatele ehk CIA pahadele bossidele omakorda valulike kannatuste põhjustamisega.
Kui järgida mustrit, millega selle Robert Ludlumi loodud kangelase tegudest pajatavatele filmidele seni pealkirju on pandud («Bourne’i identiteet», «Bourne’i ülemvõim», «Bourne’i ultimaatum» ja «Bourne’i pärand»), siis võiks viimase filmi pealkiri olla vabalt «Bourne’i Jason». Film ise on sama mittemidagiütlev kui nimi. Selles suhtes teeb mu punnitatud pealkirjanali Bondile liiga.
Kümme aastat tagasi läks CIA poolt superrelvaks muudetud agent põranda alla ja ta üritab sellest ajast saadik välja selgitada, kes ta siis õigupoolest enne oli. Neljas filmis pole ta erilist edu saavutanud, on lihtsalt palju asju ja inimesi ära rikkunud. Nüüd võib märgata progressi: Bourne saab teada oma tõelise nime.
/nginx/o/2016/07/29/5667857t1he136.jpg)
Peaosas esineb taas Matt Damon, kellel on üks hämmastav oskus, mida ta filmi jooksul palju kordi demonstreerib. Nimelt vahib ta mokk töllakil fokusseerimata pilguga enda ette ja sellest võib välja lugeda: sel mehel oli kunagi üks mõte, kuid ta ei suuda seda kuidagi meenutada. Damoni esitatud Bourne’is pole midagi karismaatilist või meeldejäävat ja karakter pole alates 2002. aastast, kui esimene film ekraanile jõudis, sugugi arenenud.
Ega ka lugu. 2016. aastale viitab vaid see, et mängu tuuakse Google’i või Facebookiga sarnanev tehnoloogiaettevõte, mille abil CIA meie kõigi järele nuhkida soovib. Muidu käib märul mitmes Euroopa linnas, muu hulgas ka Reikjavikis, mille tõlge aga vähemalt minu nähtud seansil miskipärast Iirimaale paigutas. Taas leidis kinnitust tõsiasi, et kui Ameerika filmi tegevus toimub mõnes Euroopa suurlinnas, siis on seal vaja tingimata näidata monumente, mis kõigile silmaiirisele söövitunud. Nii et kui kuues film peaks tehtama Tallinnas, siis näeksime tõenäoliselt kümneminutilist tagaajamist, mis toimuks peamiselt ümber raekoja.
Pahad, nagu ikka, on märksa paremad. Filmi kõige nauditavama rolli teeb Tommy Lee Jones CIA paha direktori Robert Deweyna. Tema hämmastava füsiognoomia igast kortsust lausa tilgub kurjust. Vincent Cassel mängib konksninalist salaagenti, kes Bourne’i peale lahti lastakse ning keda filmis lihtsalt «Agendiks» nimetataksegi. Selgub, et nende saatused on kokku põimunud nagu populaarne sugupoos 69.
/nginx/o/2016/07/29/5667859t1hdfa8.jpg)
Jasoni naispartner on nooruke CIA küberluure osakonna juhataja Heather Lee, keda mängib Alicia Vikander. Lee süütu olek ja püüd ula peale läinud Bourne’i mõista teevad temast lapsenäolisele Damonile sobiva partneri. Filmi viimane stseen toimubki nende kahe vahel ja jätab otse loomulikult võimaluse juba üle miljardi dollari teeninud frantsiisile varsti järg keevitada.
/nginx/o/2016/07/29/5667863t1hc004.jpg)
Loomulikult näeme kõvasti käsikähmlust. Jason Bourne’i võitlusstiil põhineb Filipiini relvavõitluskunsti escrima ja Bruce Lee Jeet Kune Do elementidel (mitte Iisraeli Krav Maga, nagu vahel ekslikult arvatakse). Kui Agendi ja Bourne’i vahel (kuskil hüljatud keldris) lõpumadin puhkeb, siis vaatasin kohe sealse tandri üle – kindel, et seal leiduv kola ka relvadena kasutusele võetakse. Üks niru lauake löödigi kohe puruks, aga paraku ei kasutanud Bourne suurepärast võimalust selle jalgu escrima-kaigastena pruukida.
Mainitud kaklusele eelnes veel suurejooneline tagaajamine mööda Las Vegase peatänavat, kus selgus, et SWAT-soomuk on vähemalt sama heade sõiduomadustega kui Dodge Charger. Lisaks saab seda tankina kasutada, süütute kõrvaltvaatajate autodest üle ja läbi sõites. Arvestades, mida mõni nädal tagasi Nice’is tehti, ei olnud just meeldiv vaatepilt.
Arvutivõrkude häkkimine on selles filmis üsna maitsekalt lahendatud. Vähemalt ei ole kasutajaliidese tekstid kassisuuruste tähtedega (et vaataja ikka kindlasti näeks) ning kui tulemüür teatab ACCESS DENIED, siis ei saa sellest läbi lihtsalt OVERRIDE tippides. Lisaks veendakse meid, et CIA-l on vähemalt igas Euroopa suuremas linnas hambuni relvastatud löögirühm, mis võib ühe telefonikõne peale kohe surmamäruli lahti päästa. Isegi laiatarbespioonikas võiks ikkagi kuskil piiri pidada. Ma ju natuke tahan uskuda, et linal nähtav võiks kunagi kuskil ka reaalsuses toimuda. «Tähesõjad» on mu jaoks usutavamad kui «Jason Bourne».
/nginx/o/2016/07/29/5667865t1hd026.jpg)
Režissöör Paul Greengrassi taotlus näis olevat teha kiire ja tempokas film. Kui välja arvata need Damoni lahtise suuga molutamised, siis on montaaž tihe ja närviline. Mind häiris väga tema võte isegi muidu staatilises kaadris kaameraga vehkida ja võdistada. Segas ega teinud asja kuidagi paremaks.
Kokkuvõttes on tegemist Crtl+C/Crtl+V tüüpi filmiga, millel puudub oma väärtus. Greengrass järgib piinliku täpsusega frantsiisi stiiliraamatut. Kui ei viitsi, siis ei pea vaatama. Bourne’i fännid toob see muidugi kinno ja nemad ei pea pettuma. Homsest kinoülevaatest näeme, palju neid avanädalavahetusel oli.