Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Zetod on endiselt folgi rockstaarid ehk Viljandi folgi teine päev

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FolkBeat Viljandi folgil 2016. | FOTO: VALDO OTS/Sakala

Reede varahommikune Viljandi oli vaikne. Üksikud pidulised istusid hommikuse märjukesega murul või kõnniteeserval ja vestlesid maailmast, muusikast, hommikusest tühjusest. Samal ajal möödus linna keskele üles seatud pop-up-galeriist väikene laps, hüüdes galerii ees rippuvasse mikrofoni: «Kaka on püksis, kaka on püksis!». Fraas kõlas galeriiks kujundatud metallkonteinerist vastu, levides üle vaikse, veel pillimängust haaramata linna. Ilusalt naljakas festivalihommik.

FolkBeat Viljandi Folgil 2016. | FOTO: VALDO OTS/Sakala

Keskpäevaks olid aktiivsed meeleolud taastunud. Laadatänaval käis vilgas elu ning muruplatsid täitusid pikutavate inimestega. Päevase muusikalise sissejuhatuse tegi läbi aegade esimene Afganistani bänd folgil – Dasta-e-Azada. Kõik viis ansamblisse kuuluvat neidu õpivad Afganistani rahvuslikus muusikainstituudis. Konservatiivses ja keerulise poliitolukorraga riigis ongi rahvuslikus muusikainstituudis õppimine naistele pea ainus võimalus tegeleda muusikaga professionaalsel tasemel.

Otsekui peegeldades oma kodumaa hetkeolukorda, oli ansambli naisviisik laval mõtlik, emotsionaalselt vaikiv. Nad vajusid pärimuse sügavusse, salasoovide radadele, pillimängu unustusse. Justkui oleks traditsioonilistesse afgaani viisidesse peidetud vaikne lootus paremast tulevikust. Ka oma kontserdi pealt teenitud piletitulu suunavad tüdrukud heategevusse – kohaliku Afganistani tüdrukutekooli toetuseks.

Pärast sügavaid afgaani viise esines magusalt satiiriline Jaan Pehk, kelle muusika järele olin just hommikul suutnud igatsust tunda. Folgiesinejate nimekirjast puuduoleva Pehki muhedalt iroonilist laulvat luulet sai aga kuulata folgi ametlikest parameetritest väljas, Viljandi muuseumi hoovi rajatud kultuuriakadeemia kultuuripesas kaltsuvaibal lebaskledes.

Vahel näivadki folgi kaasahaaravaimad palad tulevat ametlikest kontserdipaikadest väljaspoolt, murul tinistavatelt tänavamuusikutelt või Rohelise lava esinejatelt. Mõlema puhul on sageli tunda palju enam spontaansust, vahetust, stiililist varieeruvust. Traditsioonilised rahvalaulu esitused on küll kaunid ja hingestatud, ent kui esitused ei löö uuendustega, vaid jäävad pidama üha korduma kippuvate meloodiate või melanhoolse leelotamise juurde, saabub ühel hetkel piir, mil tekib soov millegi särtsakama, ekstravagantsema, isegi veidrama järele. Eilne päev näis muusikaliselt eriti mõtlik, isegi sentimentaalne, tuksudes tasaste rahvamuusika rütmide taktis.

Senegali ja Leedu duo Indre & Solo Chissoko sulatas vaimu siidjalt pehme instrumentaalmuusikaga. Lääne-Aafrika pilli Kora ja kandle ühismäng tekitas harmoonilised meloodiad, milles oli nii sünget, mõtlikku nostalgiat, kui positiivset, päikseliselt võbelevat helgust. Kogu kooslus mõjus kui sõnadeta uneluslaul, mõnus uinamuina maailmarahu unistusest.

Solo Cissokho & Indre. Folk 2016. Foto: Valdo Ots/Sakala | FOTO: VALDO OTS/Sakala

Ainus UNESCO kunstniku rahupreemia pälvinud ungarlane, Márta Sebestyén, jättis oma esituse meelelaadiga sarnase mulje. Traditsioonilisele ungari rahvalaulutraditsioonile pühendunud Márta Sebestyén esitab ungari rahvusmuusikat muutmata kujul, ilma uuenduste või modernsete lisandusteta. Traditsioonilist ungari rahvalaulu kuulates võib seejuures tajuda eesti ja ungari keele vahelisi paralleele. Suguluskeeled, mille omavahelisi sarnasusi on kõnekeeles väga raske tabada, leiavad ühise kõla muusikas. Ungari rahvalaulus on tunda sama kõnerütmi ja keele voolavust. Isegi meeleolud on sarnased, kuigi ungari rahvalaul on veidi rõõmsam ja elavam. Márta Sebestyéni esituse puhul hoidsid seda elavust üleval lauljanna kaasmuusikud – lõbusad vuntsid Pál Havasréti (kontrabass, rataslüüra, lööktšello) ja Zoltán Szabó (torupill, vilepillid, puhkpillid), kes andsid kontserdile vajaminevat sära ja vahelduvust.

Edasi jätkusid meeleolud folk-džässilikel radadel. Publikut õõtsutas Eesti kvarteti «Kummardus Vello Tormisele». Projekt sai hoo sisse Sügisjazzi avakontserdil «Kummardus Veljo Tormisele», mille jaoks kokku pandud nelikust kasvas välja džässilike mõjutustega folkbänd. Grupile on omased pikad kõlavad vokaalid ja improviseeriv stiil. Kaunis kooslus, kelle meloodiad võimaldavad sisevaatlusi.

Tantsu tõmbas käima Moskvast pärit FolkBeat. Mitmehäälset laulutraditsiooni au sees hoidev naisansambel segab sümfoonilisi rahvalaule beatboxi ja tümiseva bassiga. Idee on intrigeeriv ja pärast rahulikku päeva läks rahvas särtsakate vene neiudega hoogsalt kaasa. Õhtu vajas biiti. Ning kuigi kohati meenutasid neli krapsakalt laval keksivat vene folklauljatari liialt palju diskolikku tüdrukutebändi, süstisid neiud entsusiasmi kontserdi lõpuni.

Folkbeat Viljandi folgil. Foto: Valdo Ots/Sakala | FOTO: VALDO OTS/Sakala

Reedese kontserdirepertuaari tugevaimaks valikuks ostusid siiski Zetod, kelle kuulama minek näis alguses liigagi turvalise, juba proovitud valikuna. 13ndat korda Viljandi folgil üles astunud Zetod andsid aga energiast pakatava kontserdi. Esitati nii uusi kui vanu lugusid. Rahvas laulis ja lustis kõmiseva rock’n’roll folgi taktis tantsu vihtuda. Tõeline nauding. Folk vajab Zetosid ja tundub, et Zetod Viljandi folki. Igal juhul võivad Zeto-poisid end uhkusega folgi rockstaarideks pidada. Tiitel on auga välja teenitud.

Päevast jäi sõelale mõte, et puhtal kujul esitatud rahvamuusika on huvitav, ent nauditav väikestes kogustes. Sajandivanused rütmid kõnetavad puhtal kujul vaid väheseid. Samal ajal kui uuenduste, ilustuste ja omanäoliste vimkadega folk on vägagi kõrges hinnas.

Reedestest esinejatest astuvad pühapäeval taas üles Afganistani neiud bändiga Dasta-e-Azada ja ungaralanna Márta Sebestyén. Täpset kava vaata siit.

Tagasi üles