Rahvalaulu, reivi ja šamanistlikku ulgu

Aurelia Aasa
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Publik kuulamas vene naisansamblit Folkbeat. Folk 2016.

VALDO OTS/SAKALA
Publik kuulamas vene naisansamblit Folkbeat. Folk 2016. VALDO OTS/SAKALA Foto: VALDO OTS/Sakala

Mäletan, et viis-kuus aastat tagasi karglesin folgil nii, et kõndisin hommikuhämaruses koju üleni porisena, jalavarjud lõhki tantsitud. Nagu õige väike hipi. Sel, XXVI Viljandi pärimusmuusika festivalil ma ketse auklikuks ei vihtunud. Lihtsalt ei tekkinud sellist tunnet.

Kuid see oli ehk mu enda meeleolu küsimus, sest Viljandi pärimusmuusika festival on endiselt ehtne. Lihtsalt ületsiviliseeritus on jõudnud ka sellesse väikelinna. Nii festivalini kui inimesteni. Folgimöllu mõistagi on. Eriti siis, kui lavale astuvad sellised folgiklassikud nagu Zetod, Trad.Attack!, Svjata Vatra, Curly Strings või siis nende solist, rõõmsalt kõlavahäälne Eeva Talsi mõnes muus koosluses.

Enamasti domineerivad festivalil aga siiski vaikne nauding ja mõtted pärimusest. Kõik see on ilus ja tervitatav. Lapsed jooksevad paljajalu ringi. Inimesed suhtlevad sageli üksteise keeli mõistmata, sest muusika ise täidab selle rolli. Sageli piisab ka naeratusest. Paljudel on folgi puhul isegi lillepärjad peas. Siiski tahaks vahel midagi enamat. Särtsu. Tunnet, et inimesed on päriselt nemad ise, mitte vaid folgi jaoks lillede ja naeratusega ehitud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles