Rahvalaulu, reivi ja šamanistlikku ulgu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Publik kuulamas vene naisansamblit Folkbeat. Folk 2016. VALDO OTS/SAKALA

FOTO: VALDO OTS/Sakala

Mäletan, et viis-kuus aastat tagasi karglesin folgil nii, et kõndisin hommikuhämaruses koju üleni porisena, jalavarjud lõhki tantsitud. Nagu õige väike hipi. Sel, XXVI Viljandi pärimusmuusika festivalil ma ketse auklikuks ei vihtunud. Lihtsalt ei tekkinud sellist tunnet.

Kuid see oli ehk mu enda meeleolu küsimus, sest Viljandi pärimusmuusika festival on endiselt ehtne. Lihtsalt ületsiviliseeritus on jõudnud ka sellesse väikelinna. Nii festivalini kui inimesteni. Folgimöllu mõistagi on. Eriti siis, kui lavale astuvad sellised folgiklassikud nagu Zetod, Trad.Attack!, Svjata Vatra, Curly Strings või siis nende solist, rõõmsalt kõlavahäälne Eeva Talsi mõnes muus koosluses.

Enamasti domineerivad festivalil aga siiski vaikne nauding ja mõtted pärimusest. Kõik see on ilus ja tervitatav. Lapsed jooksevad paljajalu ringi. Inimesed suhtlevad sageli üksteise keeli mõistmata, sest muusika ise täidab selle rolli. Sageli piisab ka naeratusest. Paljudel on folgi puhul isegi lillepärjad peas. Siiski tahaks vahel midagi enamat. Särtsu. Tunnet, et inimesed on päriselt nemad ise, mitte vaid folgi jaoks lillede ja naeratusega ehitud.

Tagasi üles