Augusti esimese nädala lõpuni saavad huvilised Adamson-Ericu muuseumis kogeda rohkelt äratundmisrõõmu väljapanekul «Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades».
Lend Mesipuu poole: Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
1. august 2016, 14:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu näituse pealkirja esimene osa viitab, mängib selles valikus peaosa Pariis − see eelmise sajandi esimese poole maailma modernismi pealinn.
Kuraatorite Kerttu Männiste ja Kadri Asmeri sõnul võlus toona Pariis meie kunstnikke oma arhitektuuri ja valguse, rikkalike muuseumikollektsioonide ja vabameelse loomingulise atmosfääriga. Lühemat aega viibisid Valguse linnas teiste hulgas Aleksander Vardi, Andrus Johani ja Kaarel Liimand, pikemaks perioodiks sai Pariis kodulinnaks Karl Pärsimäele ja Eduard Wiiraltile. Inspiratsiooni pakkusid teisedki suurlinnad, nagu Barcelona, Berliin ja Veneetsia, kuhu näitus teeb samuti põikeid.
Aga väljapanekul on ka Tartu vaateid, sest oli ju Pallase õpilaste (ja õpetajate) loominguliste otsingute sihtpunkt Pariis ja paljudele seal asuv maja La Ruche ehk Mesipuu, nagu seda kutsus eesti koloonia.
«Kodumaale naastes hakkasid paljud kunstnikud Tartus otsima Pariisile sarnaseid rakursse: sarnaste linnatänavate kujutamine, majade katused,» kommenteerib kuraator Kadri Asmer.
Kultuurirahva muljeid ja mälestusi maailmasõdade vahelisest unistuste Pariisist on Indrek Hirv kogunud näituse avamise ajal ilmunud raamatusse «Tartust Pariisi ja tagasi».
«Tegelikult sündis näituse idee just antud raamatust. Tegelesin teose koostamisega, kui tuli mõte paralleelselt sellega ka näitus teha. Pariisi teema on populaarne ja sellest linnast on ilmunud palju kirjandust, aga siis avastasime Kerttu Männistega, et linnavaadete muljeid ei ole näituseks koondatud. Nii ongi hulgaliselt maalide reproduktsioone, mille originaale saab vaadata väljapanekul või siis kajastab Indrek Hirv mälestusi kunstnikest, kelle looming on meie ekspositsioonis,» selgitab Asmer.
Linnavaated räägivad üllatavalt palju sellest, kus kunstnikud Pariisis või teistes suurlinnades elasid. Nii näiteks joonistub välja kolm suuremat kujutamisobjekti: majade katused ja äärelinn ehk nn kodukant; maaliti loodust ja parke ning lõpuks ka kõige kuulsamaid turismiobjekte. Viimased olid justkui fotode asenduseks, mida reisidelt kodustele oma muljete jäädvustamiseks saata.
Ekslikult peavad paljud Montmartre’i linnaosa kunstnikest boheemlaste meelispaigaks, sest sel ajal kui Eesti kunstnikud 1920ndatel Pariisi jõudsid, oli see koht endisaegse tähenduse minetanud ja muretu seltskond oli kolinud Montparnasse’ile.
Seepärast on näitusel vaid üks teos sellest linnajaost: Jaan Vahtra (1882-1947) «Montmartre» (1929). See kaua kadunuks peetud maal tuli näituse koostamise aegu õnneks ühest erakogust välja.
Üllatavad teosed
Tänu näituse kuraatorite tohutule tööle on Adamson-Ericu saalides välja pandud palju paeluvaid pilte.
«Palju huvitavaid töid, mida me polnud varem näinud, leidsimegi erakogudest. Näiteks Karl Pärsimäe (1902-1942) omastele Pariisist läkitatud akvarellid: kolm neist valisime näitusele. Samuti on alati aktiivselt kuraatoritega kaasa mõtleva Mart Lepa kogust midagi (taas)avastada,“ mainib Kerttu Männiste. «Tõeline leid oli Andrus Johani (1906-1941) «Öine Pariis» − üks väheseid öiseid linnavaateid eesti kunstiloos, kui võtta kokku see massiiv teoseid, mis on reisidel valminud või reisimuljetest inspireeritud.»
Männiste nimetab veel Henrik Olvi (1894-1972) praegu Kumu püsiekspositsioonis esitletavaid «Pariis öösel» ja «Promenaad», Edmond Arnold Blumenfeldti (1903-1946) «Baieri öö» (1922-1924)
«Adamson-Ericu (1902-1968) kujutatud Pariis (Montmarte’ilt, 1924) tuleb tuttav ka neile, kes on vaadanud Woody Alleni filmi «Südaöö Pariisis» − niivõrd olemuslik on see teos, et sama vaadet saab ka 80 aastat hiljem leida,» osutab kuraator. «Suurlinna öö teemana võiks olla glamuurne ja ahvatlev, aga tegelikult polegi seda eriti kajastatud.»
1937. aasta Pariisi maailmanäituse Baltimaade paviljoni kujundaja, maalikunstnik Oskar Raunam (1914-1992) jäädvustas ise seal nn turismivaateid. «Nii nagu iga rännumees, tahtis ka tema oma elamusi väljendades kujutada, kuidas ta neid tähtsamaid kohti näeb. Samamoodi tegi Pärsimägi ja saatis need vaated postiga lähedastele Eestisse,» selgitab Männiste.
Kaunis klassika
Kui lugeda näituse teoste nimekirja, siis selles korduvad «Pariisi bulvar», «Pariisi vaade», «Pariisi bukinistid», «Pariisi agul», aga kõik need teosed on vaimustavalt eriilmelised nagu ka nende autorid.
«Võluvalt vahetu ja «elus» tänavajoonistus on Paul Burmani (1888-1934) «Pariisi bulvar» (1913),» juhib kuraator tähelepanu ja lisab, et väga vahvalt on publik vastu võtnud Johani tööd «Tänav Pariisi eeslinnas» (1937) ja «Talvemaastik Tartus. Liiva tänav talvel.» (1940)
«Tegelikult on väga põnev vaadata, kuidas need linnad kunstnike peas kokku sulasid ja milliseid meeleolusid kanti Pariisist üle Tartule ja kindlasti ka Tartust Pariisile. See on vaimustav!»
Näituse üks pilgupüüdjaid on pigem skulptorina tuntud Jaan Koorti (1883-1935) maal «Pariisi eeslinn» (1909) ja selle, autori oma kätega tehtud, pirnipuust originaalraam. «Koort on esimese eesti kunstnike koloonia liige, kes suundusid pärast 1905. aasta revolutsiooni Pariisi. See kujutab La Ruche’i lähikonda, mis asub umbes 8 kilomeetrit kesklinnast väljas,» selgitab Männiste.
Üllatuslikult välja ilmunud Vahtra teos «Montmartre» ei ole nii idülliline ja optimistlik, sest kunstnik on maalinud väga niisket ja sügis-talvist uduvihmast rõsket Pariisi. «Minu meelest pakub ta hea kõrvutusmomendi, et siiski polnud seal kõik nii roosiline ning Pariisi valguski ei ole alati sädelev ja hele. Vahtra on halli argipäeva väga ausalt näidanud,» selgitab Männiste ja jätkab, et samamoodi on Ado Vabbe (1892-1961) suurlinnade suhtes pigem kriitiline, sest need ei paku kunstnikule koheselt seda, mida ta nii väga ootas. Alati ei tähendanud Euroopa metropolidesse saabumine ainult pidu sinus eneses, vaid mõned julgevad avada nende paikade süngemat poolt.
Pariisi-vaimustust on väga meeleliselt ja säravate värvidega oma paljudes maalides jäädvustanud Aleksander Vardi (1901-1983). Sel näitusel on eksponeeritud tema teos «Montmartre» (1937). Mehe eluaegsest kunstnikuigatsusest on Indrek Hirv oma raamatus avaldanud köitva loo «Hellenurme kakk ja professor Vardi».
Võrratud elamused
Helge ja ehk natuke unistuslikugi näituse «Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades» vaatajad kogevad siirast äratundmisrõõmu: me oleme ka siin olnud ja samu paiku fotografeerinud!
Muljetavaldavad on Eduard Wiiralti (1898-1954) miljööpildid. Kuraatorite hinnangul saaks ainuüksi Wiiralti Pariisi-teemalistest teostest omaette näituse koostada.
Vahetud on ka Vabbe tabatud kohviku- ja tänavastseenid otse elu keskelt.
«Alguses olid Pariisis need, kelle õpilased 1930ndatel kunstimekasse suundusid. Sel näitusel võib märgata erinevate autorite käekirjade arenguid ja Euroopa kunsti mõju nende loomingule. Just see teatepulga edasiandmine: kuidas noortest, 1910ndate mässumeelsetest on kujunenud eesti kunsti tipud ja Pallase õppejõud, on mõjus» selgitab Männiste.
Teise korruse näitusesaalis on tähelepanu keskmes inimene.
«Pariisi akadeemiate juurde kuulus ka aktimaaliõpe. Valisime välja Adamson-Ericu kaks väga varast, just esimesest Pariisis veedetud ajast pärit akti. Oma (veel publitseerimata) mälestustes on mees vahvalt tunnistanud, kuidas tal aktidega polnud veel pädevust » avab teoste tagamaid Männiste.
Väga elamuslikud on kunstnike portreede ja autoportreed. Näiteks Adamson-Eriku minapilt silmusega (1929), Andrus Johani autoportree (1938), Feliks Randeli «Eduard Ole portree» (1927) jmt.
Konrad Mäe (1878-1925) värvikate vaadete naabruses on eksponeeritud Hans Metsa (1909-1981) teosed. 1934. aastal Nikolai Triigi õpilasena Pallase lõpetanud ja lennu tugevaimaks maalikunstnikuks peetud mehest teatakse seda, et pärast Teist maailmasõda tegutses ta Põhja-Ameerikas peamiselt arhitektina.
Näitusel on eksponeeritud ka toonaseid fotosid, postkaarte ja reisimeeneid. Üks armas näide neist on Pariisist saadetud postkaart aadressiga: Fridebert Tuglas, Werneri kohvik, Tartu. Vahel on maailm väga väike!
Soovitan enne Adamson-Ericu muuseumi külastust veidi eeltööd teha ja lugeda Indrek Hirve «Tartust Pariisi ja tagasi» ning sirvida Reet Margi ja Reet Pulk-Piatkowska koostatud albumit «Eesti kunstnikud Pariisis», sest need raamatud annavad aimu näitusel esitletavast ajast ja toonasest kunstielust. Aga tõelise kunstielamuse saab siiski näituselt!