«Troonide mäng» Rooside sõjad Yorkide ja Lancasteride vahel 1455-1497
Raul Sulbi
Kirjastus Viiking 2016, 437 lehekülge
Tõeline «Troonide mäng» oli veelgi verisem
1. august 2016, 15:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raul Sulbi teose põhjal ei ole tegemist muidugi raamatuga, mis käsitleks George R. R. Martini «Jää ja tule laulu» fantaasiasarja esimest raamatut või selle ainetel valminud HBO ülipopulaarset teleseriaali. Sellest hoolimata on kõigil Martini ja telesarja austajatel kuhjaga põhjust seda lugeda.
Martin on ise korduvalt tunnustanud, et Westerose maailma loomisel inspireeris teda hiliskeskaegne Inglismaa, täpsemalt 15. sajandi teisel poolel Rooside sõja nime all tuntud võimvõitlus kahe suguvõsa vahel. Analoogia on nii tihe, et seda võib näha juba nimevalikus: kui Martinil on Starkid ja Lannisterid, siis ajaloolised rivaalid kandsid nimesid Yorkid ja Lancasterid. Edasi tulevad juba hullud kuningad, suurejoonelised lahingud, intriigid, reetmised, nõiaprotsessid ja muu keskaegne meelelahutus.
Rooside sõda on keskmisele lugejale tuntud kui mäng, millega tegelesid Kalle Blomkvist ja sõbrad Astrid Lindgreni võrratutes laseraamatutes ja ehk ka pool lehekülge põhikooli ajalooõpikust. Sulbi võtab selle põneva ja verise perioodi pulkadeks lahti, selgitab sündmuste tagamaid (alustades juba eelnenud sajandist) ning mõjutusi mandri-Euroopa poliitilisest olukorrast. Raamat on kirja pandud lugejasõbralikus populaarteaduslikus toonis, nagu ajalooline seiklusjutt. Kohati ei pea autor paljuks lisada oma hinnangut mõne tegelase motiivide kohta.
Rooside sõdade – sest Sulbi eristab enam kui 30-aastases perioodis kolme aktiivsema sõjategevuse faasi, mida eraldasid rahulikumad ja stabiilsemad perioodid – kohta on nii päris ajaloolaste kui asjaarmastajate poolt avaldatud vastandlikke väiteid. Sulbi esitabki problemaatilisemate kohtade puhul enamasti erinevate autorite seisukohti, mis on lugeja suhtes viisakas ja ülevaateteose puhul korrektne.
Samuti toob ta ära põhjused, miks ajalooline mälu mõnda tegelast just niisugusena kujutab. Ajalugu kirjutavad võitjad ning igaüks, kes võimule sai, üritas oma valitsuse legitiimsust igati tõestada – ka propaganda, lausvalede ja teisitimõtlejate hävitamise abil. Nii näiteks tuleb välja, et meie ettekujutus kurikuulsast küürakast kuningas Richard III on kujunenud suurest Shakespeare’i ajalooliste draamade (kõik need kuninganimelised näidendi) mõjul, milles just Rooside sõdade sündmusi käsitletakse.
16. sajandil, kui Shakespeare oma teosed kirja pani, oli endiselt võimul Lancasteride kõrvalharust välja kasvanud Tudorite dünastia, millele pani alguse just Richard III kukutanud Henry Tudor. Stratford-upon-Avoni kirjamees nimelt teadis väga hästi, kustpoolt tuul puhub ja mis toonis ajalugu valgustada. Samas on Inglismaal siiani aktiivne Richard III apologeetikaga tegelev rikardiaanide liikumine. See lugu näitab meile, mida Sulbi suudab pakkuda ajalooliste faktide laiendamiseks ja kommenteerimiseks.
Kui ilukirjandusliku teose autori võib volilt oma pea- ja kõrvaltegelasi valida, siis Sulbil seda luksust endale lubada ei saa. Ta ei saa tegelasi suvaliselt ajaloost sisse ja välja kirjutada, võib vaid otsutada, millised neist on olulised sündmuste arengu mõistmiseks. Ja neid oli PALJU! Ainuüksi isikunimede register hõlmab 12 lehekülge.
Lugeja paneb see proovile, sest neid kõiki on üsna raske meelde jätta. Korduvad nimed Edward, Richard, Henry, Humphrey jms. See oleks veel üsna lihtne, kui neid ees-ja perenime pidi kutsuda. Aga samas oli kombeks neid hüüda ka sünnikoha järgi, näites Woodstoki Edward. Samal ajal olid nad tuntud ka oma tiitli järgi, näiteks Walesi prints. Siin näites on toodud Edward III vanim poeg, keda ka Mustaks Printsiks hüüti. Kõik need nimed esinevad tekstis läbisegi ja väiksemate aadlike puhul, keda sumiseb võimutülide puhul kui kärbseid lehmakoogil, hakkavad nad tõesti segi minema.
Raamat on täis kohutavaid ja anekdootlikke lugusid, nii et lugemise ajal tüütasin oma kodakondseid tihti nende ettelugemisega. Aga et nad sündmuste käiku ja ajaloo ilu ikka mõistaksid, pidin olema sama põhjalik kui Sulbi ning nii kujunesid need tihti lehekülgede pikkuseks.
Algaja medievalistina tundsin lugedes puudust taustast ja nii oli mul lugedes tihti telefon teises käes, et hankida lisateadmisi keskaegsetest sõjapidamisviisidest, erinevate väeliikide omadustest, lahinguskeemidest ja kõige üldisemalt tolleaegsest olmest. Selle viimase teemal soovitab autor ise tutvuda Ian Mortimeri 2014. aastal eesti keeles ilmunud populaarteadusliku raamatuga «Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale. Käsiraamat 14. sajandisse rändajatele». Samuti oleks rohkem tahtnud näha graafilist materjali. Arvan, et ka autoril poleks midagi selle vastu olnud.
Rooside sõdade eelviimases viimases vaatuses vangistas võimule tulnud Richard III oma venna Edward IV poisiohtu järeltulijat, printsid Edwardi ja Richardi Towerisse, kus neid järjest harvem nähti ja lõpuks kadusid, nagu oleks õhku haihtunud. Samal ajal liikusid Inglismaal Richard III meelehärmiks ringi paar tegelast, kes end just endise kuninga järeltulijana reklaamisid. Raamatu viimasel lehel lubatakse, et nende sündmuste kohta ilmub juba 2016. aasta sügisel Sulbi sulest järgmine raamat, «Printsid Toweris».