Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Postimees Tartuffil: «Sing Street» suudab peaaegu kõike

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
"Sing Street" | FOTO: Kaader filmist

«Sing Street» 2015 Iirimaa, Suurbritannia, USA
Režissöör John Carney, osades Ferdia Walsh-Peelo, Aidan Gillen, Maria Doyle Kennedy
Linastus Tartuffil 1. augustil

Kui praegusel ajal tundub maailm üsna hirmsa ja kõleda paigana, tasub augusti esimesel nädalal seada sammud tARTuFFile, kus ootavad filmid, mis peaksid iga südame taas üles soojendama. Erandiks pole ka festivali avafilm «Sing Street».

Tegemist on režissöör John Carney selleaastase mängufilmiga, mis viib vaataja kaheksakümnendate keskpaiga Dublinisse, kus nii noored kui vanad otsivad pääsu hallist argipäevast. Neljateistkümneaastase Conori jaoks saab esialgu tüdruku südame võitmiseks loodud bändist põgenemistee uue kooli karmist õhkkonnast ning laguneva perekonna ebameeldivast reaalsusest.

Muusika on olnud kesksel kohal ka režissööri varasemates filmides («Ükskord» (2007) ja «Uus Algus» (2014)).

Ise bändis The Frames» tegutsenud mees tunneb teemat hästi ning suudab suurepäraselt näidata muusika transformatiivset mõju. Muusika ei suuda küll kõike: teha terveks lagunevat perekonda või muuta süsteemi, kuid see võib vähemalt pakkuda leevendust, aidata võita armastatud tüdruku südant ja kiusajatele kohta kätte näidata, sest läbi muusika saab öelda asju, mida niisama on keeruline sõnadesse panna.

Lugu on inspireeritud režissööri enda lapsepõlvest, kus ihaldatud tüdruku tähelepanu võitmiseks loodud bänd ja seeläbi leitud mõttekaaslased tal uues koolis kohaneda aitasid. Filmis kesksel kohal oleva Conori ja tema vanema venna Brendani vaheline õpilase-mentori suhe on aga omamoodi tribuudiks John Carney lahkunud vennale, kelle nimi režissööri paremale käele tätoveeritud.

Kuigi filmis põimuvad omavahel reaalsus ja soovunelmad ning muusikavideotest inspireeritud unistused, ei muutu see kordagi naeruvääristavaks paroodiaks. Carney heidab sõbralikult läbi huumoriprisma vaadates pilgu loole, kus patšokid on suured ja unistused veel suuremad. Tegemist on südamliku linateosega, mis ülistab nooruslikku idealismi ja esimese armastuse ilu ja valu ning näitab, et piisava tahtmise ning hulljulguse korral on võimalik ka ebasoodsat olukorda enda jaoks ümber pöörata.

Filmi noored osatäitjad, kellest enamus eelneva näitlemiskogemuseta, pakuvad vaatajaile rõõmu oma siiruse ja uskumatu andekusega. Erilist esiletoomist väärivad peaosalist Conorit mängiv karismaatiline Ferdia Walsh-Peelo ning jänesehullu multiinstrumentalisti Eamonit kehastav Mark McKenna, kes filmi paraja annuse deadpan'i toob.

Linateoses kõlavate pop-klassikute kõrval (Duran Duran, The Cure, Spandau Ballet jt) on omaette väärtuseks filmi originaalmuusika, mis kirjutatud peamiselt Gary Clarki ja režissöör John Carney poolt. Mõjutatud tegelaste iidolite vahetumisest, omandab see järjest uusi saunde. Nii areneb  Duran Durani kopeeriv süntpop The Cure'ist inspireeritud happy-sad'iks ning kaasakiskuvaid meloodiaid tuleb aina juurde. «Drive it like you stole it» ja «Up» on oma koha minu playlist'is juba leidnud.

Noorte dublinlaste julgus ja tahe suurelt unistada on igal juhul inspireeriv ja võimalik, et ka nakkav. Nii et vaataja ärgu imestagu, kui pärast filmi nägemist temas noorpõlveunistused taas ellu ärkavad. Usun, et «Sing Streeti» kaasakiskuv huumor ning mõnus nostalgia mõjuvad ühtviisi positiivselt nii neile, kel kaheksakümnendatega oma seos, kui ka noortele, kelle jaoks Spandau Ballet võib vabalt olla mingi suvaline balletitrupp. Kohtumiseni tARTuFFil!

Tagasi üles