«Harry Potteri» uus raamat on pettumus

«Harry Potter and the Cursed Child» Foto: Eero Vabamägi

«Harry Potter and the Cursed Child» («Harry Potter ja neetud laps»)

J.K.Rowling, John Tiffany & Jack Thorne

Little, Brown and Company 2016, 352 lehekülge

Ma olen selle põlvkonna laps, kes on üles kasvanud Harry Potteri raamatuid ja filme oodates ja lugedes. Seitse inglisekeelset Potteri raamatut olen ma läbi lugenud ühel korral (3410 lk) ja eestikeelsed tõlked lausa kahel korral (7250 lk). See teeb kokku üle kümne tuhande loetud lehekülje. Üleeile öösel tuli müügile Potteri saaga kaheksas raamat. Erinevalt eelmistest raamatutest ma seda aga uuesti ei loe.

Kui Potteri viimane film «Harry Potter ja surma vägised: osa 2» 2011. aastal kinoekraanile jõudis, sai minu lapsepõlv justkui läbi. Harry sai suureks ja koos temaga ka mina. Alles jäid aga ilusad mälestused – lendluupallist, majahaldjas Dobby’st, šokolaadikonnadest ja ilusast sõprusest.

Kuuldes, et Potteri saaga saab järje, olin ma korraga nii elevil kui ka kahtlev. Fännina oli mul muidugi hea meel, et armastatud raamatusari saab lisa, skeptiliseks muutis mind aga see, et uus raamat on näidendivormis ja Harry’st on seal äkitselt saanud keskealine mees.

Nagu juba mainitud sai, siis raamat «Harry Potter ja neetud laps» ei ole romaanivormis nagu Rowlingu eelnevad Potteri teosed. Tegu on hoopis näidendiga, mis on kirja pandud Jack Thorne’i poolt. Juunis jõudis see ka Londonis asuva Palace Theatre’i lavalaudadele.

Näidend põhineb Rowlingu samanimelisel lool. Oluline on ära märkida see, et ta ei kirjutanud teost üksinda, vaid teda aitasid režissöör John Tiffany ja näitekirjanik Jack Thorne. Algselt ei pidanud lugu raamatuna üldse ilmumagi. Kuna fännid üle maailma tõstsid aga kisa, otsustati see lõpuks näidendivormis avaldada.

Ajaline vahe eelmise ja uue Potteri saaga raamatu vahel on 19 aastat. Harry’st on saanud abikaasa, kolme kooliealise lapse isa ja ületöötanud Võlukunstiministeeriumi töötaja. Harry’l on uues raamatus endiselt kandev roll, kuid peategelane ta enam ei ole, selleks on hoopis tema poeg Albus Severus Potter. Toimunud on põlvkondade vahetus.

Kuna raamat jõudis müügile alles kaks päeva tagasi, siis sisu ma väga reeta ei taha. Ütlen vaid vihjeks, et suhted Harry ja tema poja vahel on pehmelt öeldes keerulised. Albust painavad isa mineviku teod ja ta tunneb, et ta ei sobitu maailma. Ta leiab endale küll südamesõbra, kuid tegu on Harry kunagise vihavaenlase pojaga, kelle kohta käivad lisaks kõigele veel kurjad kuulujutud.

Kui aus olla, siis raamat muutus minu jaoks põnevaks alles viimasel sajal leheküljel, kui selgus, et keegi, kes tundus algul sõbralik ja võluv, tuli hoopis oma isa eest kätte maksma ja hakkas ajas rändamise teel minevikku muutma. Esimesed kakssada lehekülge kulgesid aga üsna aeglases ja igavas tempos.

Kui algselt oli minu suurimaks hirmuks see, et uus raamat on näidendivormis, siis lugedes see mind ausalt öeldes ei häirinud. Ilmselt valmistas mulle kõige suurema pettumuse hoopis asjaolu, et kunagi armsaks saanud võlurimaailm oli justkui pea peale pööratud ja lemmiktegelased on aja jooksul niivõrd muutunud. On loomulik, et aeg ei seisa ja inimesed vananevad, aga see, et peategelased on järsku keskikka jõudnud, mõjus siiski kuidagi veidrana.

Kujuta endale korraks ette, kuidas raamatule «Pipi Pikksukk» tuleb järg. Uues raamatus on punapäisest plikatirtsust saanud aga hoopis 40aastane ontlik koduperenaine. Kõlab ju koomiliselt? Just samasuguse maigu jättis mulle ka Harry Potteri uus raamat.