Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tartuffi esimene päev: laulu ja seksi!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Esmaspäeval algas Tartus juba kümnes armastusfilmide festival Tartuff. Postimehe lugejatele vahendavad muljeid festivalist ja filmidest filmiblogijad Liina Laugesaar ja Kristel Zimmer.

«Sing Street» 2015 Iirimaa, Suurbritannia, USA
Režisöör John Carney
Osades Ferdia Walsh-Peelo, Aidan Gillen, Maria Doyle Kennedy
Linastus Tartuffil1.08.2016

FOTO: Kaader filmist

Liina: Eile sai alguse järjekorras 11. tARTuFF. Ehk ongi hea, et ilmataat festivali ajaks kuumalainele punkti pani – veidi jahedam ilm andis võimaluse kõplad ja muruniidukid nurka visata ning filme nautima tulla. Tõestuseks oli ka raekoja platsi kogunenud vaatajate hulk: ridade vahelt paistsid vaid mõned vabad istmed. Festivalile andis avapaugu optimistlik muusikafilm «Sing Street», mis on suutnud mind nii ära võluda, et kuigi ma antud filmi enne eilset juba kaks korda näinud olin, pani see mind endiselt kaasa elama. Filmist loe pikemalt siit.

«Kiki - kõik räägivad seksist» (Kiki, el amor se hace) 2016 Hispaania
Režissöör: Paco León
Osatäitjad: Natalia de Molina, Álex García, Jacobo Sánchez, Silvia Rey, Paco León, Luis Callejo jt.
Linastus Tartuffil 1.08.2016

FOTO: Kaader filmist

Kristel: Teine film sel õhtul oli «Kiki - kõik räägivad seksist». Seksiga on vist nii, et keegi ei räägi sellest, kui samas kõik ikkagi räägivad. Seda oli publikus tunda küll, sest nii mõnegi vaataja jaoks (au kõigile, kes jõuavad, trotsides und ja külma, viimasele filmile jääda), oli sellise teema avalik käsitlemine küllaltki erakordne ja elevusttekitav. Aeg-ajalt kostus nii kelmikaid vilistamisi kui ka metsikuid mehiseid üürgeid.

Siinkohal mõtlen internetikeskkonnale, mis on iseenesest avalik ja sisaldab eneses sellistes kogustes intiimkaadreid, et ei suuda ettegi kujutada. Nüüd aga, teistsuguses avalikkuses, mitte virtuaalses, vaid reaalses, mõjusid erootilised stseenid hoopis teisiti. Enamik publikust vaatas linateost kerge muigega ning päris sageli naerdi - kas piinlikkusest, situatsioonide koomilisusest või äratundmis(rõõmust?). Seega, kõikide märkide järgi pigem positiivne elamus, sest linastuse ajal lahkujaid võis vabalt sõrmedel loendada.

Nagu reaktsioonikirjeldusest eeldada võib, oli linateos koomiline, eluline ja värskendav. Kindlasti pole paljud meist kokku puutunud inimestega, kes erutuvad magava kaaslase, taime või karvase maskoti peale. Või on? Keegi lihtsalt ei räägi sellest? Sellega ongi «Kiki» tegijad kümnesse tabanud ning vaatajad haaranud, et lugu on täiesti tavalistest inimestest nagu sina ja mina, kellel on omad isemoodi huvid, ent millest tavavestluses ei pajatata.

Ei lähe ju ühel hommikul töökaaslase juurde uurima, millised veidrad seksuaalfantaasiad tal on. Pealegi, kui see töökaaslane isegi kaaluks vastamist, siis ta ehk ei peaks on veidrusi isegi veidrusteks, sest need on temaga olnud ju terve elu - seega tavalised, igapäevased. Mõni inimene on lihtsalt kuidagi rohkem teadlik sellest, mis võib maailmale imelik näida. «Kikis» oli üks naine, keda erutas siidkangas. Kui ta uuris uuelt tuttavalt tolle eripärade kohta, ei osanud mees vastata midagi peale napi «Ma ei tea, nagu ikka… inimestel.» Mõelda vaid, mida kõike hõlmab seega «nagu ikka inimestel…» Seda minu arvates film näitaski. Päris põnev!

Tagasi üles