Kultuuri mõte. Mida ma vaatan, kuidas ma vaatan ja miks ma vaatan kaasaegset etenduskunsti?

Etenduskunstnik Kaja Kann.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Ma ei tea, kas siinses essees peaks rääkima asjadest nii, nagu nad mulle tunduvad, või nii, nagu ma tahaksin, et nad oleksid. Kindlasti ei saa ma hakkama sõnastamisega, kuidas asjad tegelikult on. On nii, nagu on, ja igal üksikul inimesel, ükskõik, kas ta on käinud kaasaegset etenduskunsti vaatamas või ei ole, on oma kindel arusaam asjast. Seda ma kõigutada ei taha, vaid kutsuda edasi mõtlema. Edasi mõtlema oma hetketeadmisest, isiklikust seisukohast, arusaamadest ning kogemusest lähtuvalt.

Linna peal käib ringi üks vana legend. Kunagi olevat üks kaasaegne etenduskunstnik kutsunud lugupeetud koreograafi Mai Murdmaa oma lavastust vaatama. Lavastuse pealkirjaks vana hea «Romeo ja Julia». Murdmaa vaadanud suurte silmadega kutsujale otsa ja vastanud, et ah, ta teab seda kurba lugu noorest armastajapaarist küll, ükskord olevat isegi lavastanud, pole mõtet seda uuesti vaadata.

Üks mis kindel, kaasaegne etenduskunst annab kuhjaga võimalusi edasimõtlemiseks. Seal ei pakuta valmistõdesid ega korrutata todasama igavikulist tõde. Tõde, mis oli sama keskajal ja on sama ka nüüd, tõde, mis publikule harjumuspärasel viisil ka esitatud saab. Inimesed ei ole enam nii lollid, et usuksid asjade ühtemoodi olemisse.

Siiski: olukord ei ole ka selline, et kõik kõlbab, et asjad on nii ja naa, kaugel sellest. Vaadates ühte konkreetset lavastust, võib saada puuga pähe küll, lajatatakse selline tõdemus, et hoia ja keela, aga siis sa vaatad ühte teist lavastust ja seal keeratakse omakorda asi pea peale. Mina vaatajana olen esialgu segaduses, ma ju uskusin seda eelmist juttu, sel hetkel olid need kujundid mulle kogu maailm, aga kohe pean hakkama oma isiklikke arusaamu ka korrigeerima. Oot, oot, kuidas siis ikkagi asjad on.

Kas asi on selles, et kaasaegne etenduskunst on noorte inimeste pärusmaa? Kas sellepärast jääbki mulje, et kunstnikud täpselt ei tea, et nad ei ole veel omavahel kokku leppinud, mis see tõde on?

Küsitakse küsimusi, mis tähendab emaks olemine, või kui ilus on keha, või mis soost ma olen, või mis see sugu üldse tähendab. Näen juba, kuidas lugeja noogutab minuga kaasa, et noor inimene ei saagi teada seda igavikulist tõde, las arenevad, ma praegu ei viitsi nende vastu huvi tunda. Ainult noor inimene saab jalge alla tampida meie põhiväärtused ja konstitutsiooni, küll elu neid õpetab. Viisakalt ei lisata noorele juurde tiitlit «loll». Küll nad ükskord taipavad seda elu värki, mida meie, vanemad inimesed, juba teame.

Kaasaegses etenduskunstis ei ole see siiski nii. Ka maailmas ei ole see nii. Terve põlvkond «kaasaegseid etenduskunstnikke» on juba surnud ja nad ei surnud teismelisena. Meile, vaatajatele, jääb mulje, et nad on noored ja lollid, sest nad on julgenud küsida küsimusi elementaarsete asjade kohta, näppida tabusid. Me justkui ootame, et see haigus läheb üle. Aga ei lähe, noorus ei ole haigus, elementaarsete küsimuste küsimine ei ole lollus.

Kaasaegses etenduskunstis võib rääkida: kunstnik võib rääkida ja vaataja võib rääkida. Ei ole hierarhiat, et keegi on targem või lollim kui teine. Muidugi on suures plaanis asi sama, kunstnikul on initsiatiiv, tema kutsub publiku saali ja alustab oma vangerdusi. Publik valib esialgu sõnakuulelikult pealtvaataja rolli. Aga tihtilugu see nii ei jää, juba esimese vangerdusega võib selguda, et hoopis sina vaatajana oled see, kes hakkab nüüd teksti lugema või on esinejad võtnud niivõrd passiivse oleku, et sa paratamatult taipad, et ka nemad ei tea, mis edasi saama hakkab.

Ühesõnaga: jõupositsioone mängitakse nii osavalt ümber, et vaatajal on võimalus kiirelt solvuda ja pettunult lahkuda, või hoopis paigale jääda ja jälgida, kuhu see asi nüüd edasi areneb.

Parim näide on kaasaegne mustkunst, kus laval reedetakse kõik trikid. Esialgu on lõbus avastada, kui lihtsalt sind on haneks tõmmatud ja mõista oma rumalust. Aga näidates publiku liikmele peeglit, näitab mustkunstnik peeglit ka iseendale, ta toob ka enese tagasi maa peale. Ta ütleb, et ei ole midagi enamat või paremat pealtvaatajast, et ta ei ole päriselt nõid, vaid tavaline poiss, kes on õppinud näpuotsaga füüsikat või arendanud käelist osavust.

Kuid publikul on ka võimalus otsustada, et mind ei huvita, ma ei taha teada, kuidas need trikid käivad, ma ei taha, et lavalolija oleks minuga sarnaselt lihtne inimene, ma tahan tagasi oma usku müstikasse, ma tahan hierarhiaid, ma lausa nõuan autoriteeti.

Kaasaegne etenduskunst on arenenud üle põlvkonna pikkuse aja ja juba on ka seal tunda omaenese reeglite kehtestumist ja tabude väljakujunemist. Targad vaidlevad lõpmatuseni selle üle, kas sõna määrab maailma või maailm sõna. Mina seda asja ei tea. Aga kui kaasaegne etenduskunst hakkab käituma ja ka mõjuma sarnaselt traditsioonilisega, siis on kaks võimalust.

Esiteks võib nihutada selle, mis just oli kaasaegne, aga enam ei ole, traditsioonilise alla ja hoida päriselt kaasaegne veidi segases alas, teiseks aga mõelda etenduskunstile, mis veel täpselt ei tea, kuidas ja mida ta teeb, välja uus nimetus.

Niikaua, kui kunstnik on ise põnevil – katsetades, proovides, provotseerides –, võtab ta ka ise riski ebaõnnestuda või lolliks jääda, on minu jaoks tegemist kaasaegse etenduskunstiga. Kohe kui mängitakse aga publikule alla ja hakatakse näpuga viibutama ning moraalitsema, solvun ja tahan saalist lahkuda. Publikust peab lugu pidama, jõupositsioonid peab mitte ümber mängima, vaid lihtsalt käest ära andma. Siin on taas kaks võimalust: kui esineja annab jõupositsiooni ära, säilitab ta endiselt oma üleoleku, kui aga publik võtaks selle ära, siis lähevad kaardid päriselt sassi.

See on see hetk, kus vaataja saaks päriselt rääkida, ja seda võimalust on pakutud kaasaegses etenduskunstis suhteliselt vähe. Keegi meist ei taha lolliks jääda. Kui see aga toimuks, saaks vaataja päriselt rääkida, oleks ta vaid taibukas ja ei lahkuks, otsustaks ja teeks teo.

Inimene eelistab uskuda seda, mille tõesust ta soovib. Eks täpselt nii ole ka siia kirja pandud mõtetega.

Lõpetuseks proovin siiski tekitada vastandust traditsioonilise ja kaasaegse etenduskunsti vahel. On lihtne tunnustada nende erinevust omaduste põhjal, kuid etenduskunst, veel lihtsamalt teater, on ju oma loomuselt üks ja seesama asi. Kas näitleja on laval või ei ole, on üks ja seesama küsimus. Alati on olemas mõlemad võimalused, vahe on ainult selles, kumb neist teoks saab. Mulle meeldib, et maailmas on võimalused veel olemas.

Kaja Kann (1973) on Eesti etenduskunstnik. Ta on ZUGA ühendatud tantsijate ning Omatsirkuse üks asutajatest.

«Kultuuri mõte» on iganädalane artiklisari, milles vaadeldakse kultuuri ja maailma ning seda, kuidas need üksteist ja meid mõjutavad.

Tagasi üles