«Tondipüüdjad»: rohkem loovust, härrased lookirjutajad

«Tondipüüdjad» 2016

FOTO: Kaader filmist

«Tondipüüdjad» 2016
Režissöör  Paul Feig, osades Kristen Wiig, Melissa McCarthy, Leslie Jones, Kate McKinnon, Chris Hemsworth, Bill Murray, Sigourney Weaver, Charles Dance, Michael K. Williams
Kinodes alates 29. kuulist

Kui püüda määratleda värskelt kinodesse jõudnud mitme kinohiti («Pruutneitsid», «Spioon») autori Paul Feigi «Tondipüüdjate» rebooti, siis võiks selleks olla kasvõi mu enda 12-aastase tütre väljaöeldud lause: «See on nagu lastekomöödia, aga mõeldud vist täiskasvanutele.» Ega ma täpselt aru saanudki, mis ta selle «paljutähendusliku» lause all mõtles, ning kas talle siis meeldis see film või mitte, aga jäin mõttesse, milline õnn on mõnikord vaadata filme uudishimuliku lapse silme läbi puhtalt lehelt, teadmata, et kõik hea on kunagi ära tehtud.

Tegelikult ei ole «Tondipüüdjad» sugugi nii halb film, et selle pärast peaks kohe piinlikust tundma. Selle eest võtavad vastutuse endale mõned teised linateosed, mida nimesid nimetamata kahetseval kombel just tänavu palju on ekraanidele lastud. Kindlasti pole «Tondipüüdjad» ka päris selline klassikaline lastefilm, mida kogu perega vaatama minna. See kaldub rohkem või vähem ikkagi sinna täiskasvanute rikutud mõttemallidele kohandatud peerunaljade maailma, millest õnnestumise korral oleks võinud saada suur üllatushitt, aga…

Kõik ei mahu marjamaale ja selgi korral on meil tegemist tööga, mis tänu just nimelt järjekordsele ebaühtlasele loo jutustamisele paneb rängalt kannatama kogu filmi, mille stsenaarium oleks justkui varastatud mõne koolilapse kirjandist, aga mitte võetud suure eelarvega teostatud Hollywoodi fantaasiafilmist. Filmi on sisse kirjutatud vea kood, mis ei lase kordagi andekatel naiskoomikutel end maksimaliseerida ja kus balanss naljade viskamise ja kogu muu sisu vahel on niivõrd paigast ära, et filmi finaali keskmes olev apokalüpsise saabumine on justkui metafoor filmi enda kvaliteedile.

Uue «Tondipüüdjate» stsenaarium ei ole tegelikult midagi uut, sest see on põhimõtteliselt laenatud peegelpildina originaalist, kus peakangelastest mehi asendavad nüüd naised, intellektuaalid on asendatud lausjuhmarditega ja mõned efektid on asendatud uutega (kahjuks mitte parematega).

Mind ei häirinudki filmi vaatamise juures see, et minu kunagisi suuri lemmikuid Dan Aykroydi, Bill Murrayd ja Harold Ramist asendavad nüüd kaasaja tuntumad naiskoomikud, kellest ma isiklikult suurt midagi ei tea (minu enda viga muidugi); mind segas filmi vaatamise juures asjaolu, et see tahtis näida väga originaalsena, aga pöördus pea igal minutil vana juurde tagasi, pöörates kõik vana ja hea mitu kraadi halvemaks.

Võtame kasvõi nii mõnedki korrad ekraanilt läbi käinud Murray ja Aykroydi. Tore on näha juba pensionieas mehi taaskord ühes filmis läbi vilksamas, aga nende eksistentsi selles filmis ei õigusta mitte miski muu, kui naissoo julm kättemaks meestele. Mehi selles filmis tõepoolest alandatakse suure kire ja mõnuga. Ja mul endal pole tegelikult midagi selle vastu, kuigi ma mees olen. Aga ma ei saa päriselt ka aru, miks seda siin sellise vaimustusega tehakse? Viimaseks piisaks karikasse on hurmuri ja kenade kannidega“ Chris Hemsworthi roll tondipüüdjate sekretäri Kevinina, kelle jaoks telefonitoru tõstmine paistab keeruka matemaatilise võrrandi lahendamisega. Kas pole nagu üle vindi keeratud see asi?

Kaheksakümnendad on muidugi kaheksakümnendad ja taga nutta neid nostalgilisi aastaid täna ei tasu. Aga mulle sümpatiseerivad need aastad kasvõi oma kreatiivsuse tõttu, mida on näha ka filmiefektides. Algupärases «Tondipüüdjates» oli lisaks heale huumorile kindel koht ka kurjakuulutavale apokalüpsisele koos mitmete deemonlike elukatega, kelle loomine nõudis efektimeistritelt palju aega ja vilumust. Tänases versioonis, kui mõelda ennekõike filmi viimasele kolmandikule, viiakse meid justkui lasteaia mänguväljakule kõndima, kus maailma hävitada püüdev ebasurnute maailm tundub niivõrd naiivne ja turvaline, et seda kõike on lihtsalt minusugusel vanal ja paljunäinud mehel juba imelik vaadata.

Rääkides pisut veel peanäitlejatest, siis nagu ennist ütlesin, ei ole ma suur kaasaegsete koomikute fännaja ja selle ma kirjutan ainult oma harimatuse arvele. Kõige rohkem torkas silma Jilian Holtzmanni kehastav Kate McKinnon, kelle ekstsentriline ja justkui pidevas vines olek elavdab natukenegi tegelikult ülejäänud ja tuntuma trio (Melissa McCarthy, Kristen Wiig, Leslie Jones) kohatist tuima ja üksteisega mitteklappivat olekut.

Üks tõrvatilk (ma ei tea juba mitmes) tuleks veel meepotti valada. Ray Parker Juuniori filmi teemalaul, mis tegelikult tervele põlvkonnale tähendabki ühte teatud ajajärku, on saanud uues filmis niivõrd hoolimatu ja vaba tõlgenduse, et see tundub justkui jumalateotusena.

Tahaks lõpetada siiski helgema noodiga. Võtke «Tondipüüdjaid» lohakavõitu viimistlusega suvefilmina, mis on katse taastada kunagise menuki hiilgus uues kuues. Nähes kinosaalis istujate reaktsioone, pole see olnud päris asjatu katse, kuigi võinuks olla märksa parem. Aga alati ei saa tahta seda, mida soovid, isegi Hollywoodi filmivõluritelt mitte.

Tagasi üles