Esmaspäeval algas Tartus juba kümnes armastusfilmide festival Tartuff. Postimehe lugejatele vahendavad muljeid festivalist ja filmidest filmiblogijad Liina Laugesaar ja Kristel Zimmer.
Tartuffi teine päev: moslemite voodielu ja ärajoodud häälega prostituut
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liina: Eile sai esmaspäeval alanud tARTtuFF veelgi hoogu juurde. Filme võis lisaks raeplatsile kaeda ka Athenas, samuti toimus esimene sel nädalal festivali telgis aset leidvatest vestlusringidest, mille eilseks teemaks oli «Maailma mõõtmine: On the road - ohud ja konfliktid». Välismaises keskkonnas tekkivatest või puuduvatest ohtudest-hirmudest olid oma muljeid ja kogemusi jagamas bioloogiadoktor Sergei Põlme, diplomaat Mart Viire ning TÜ usuteaduskonna doktor Anu Põldsam. Filmidest rõõmustasid vaatajaid «Väike draakon Kokosaurus», «Halal Love – kolm lugu armastusest», «Janis: Väike kurb tüdruk» ning «Thelma ja Louise».
«Halal Love - kolm lugu armastusest» 2015 Saksamaa, Liibanon
Režissöör Assad Fouladkar, osades Darine Hamze. Rodrigue Sleiman, Zeinab Hind Khadra jt
Linastus 02.08.16
/nginx/o/2016/08/03/5682661t1h5127.jpg)
Kristel: Raekoja platsi teisipäevane programm algas taas humoorika ja kelmika linateosega, nagu oli esimesel päeval «Kiki - kõik räägivad seksist». Sel korral oli filmiks «Halal Love (And Sex)», kus ka suure osa ajast räägiti voodielust, ent ainult moslemite omast.
Kolme loo jutustamine ühes teoses toimis hästi nii meelelahutusliku poole kui ka kontsentratsiooni hoidmise ja mõtte edasiandmise osas. «Halal Love» oli lõbus ning hoogne, kutsudes esile naerupahvakaid ja hoides vaatajat tegevuse kütkes. Kuna kolm lugu olid omavahe põimitud, ei saanud ühest liinist korraga igav hakata, sest peagi naasti teiste inimeste suhetesse, vaatamaks, mis seal vahepeal toimunud on. Selles mõttes oli film nagu hea seebikas - oli draamasid ja flirtimist, ent mitte seriaalide liigse lavastuslikkuse, dramaatilise muusika ja kohutava dublaažita. Tõsi küll, mõni stseen oli liiga teatraalne, mõni armuohe kohe eriti õhkav ning mõni vestlus otsekui mahaloetud.
Kolm lugu toimis idee edastamiseks hästi, kuna pooleteise tunni jooksul oli võimalik tutvuda erinevate koos-/eraldielu vormidega. Ümberringi kostus sageli kommentaare, nagu «Issand, miks nad sinna rätiku alla poevad kõik!» või «Mis te nihelete siin? Ussid tulevad või?» (filmis räägiti lastele, et järglaste saamisel läheb isa seest uss ema sisse). Seega, moslemite traditsioonid ja eluolu pakkusid vaatajatele palju mõtte- ja muljetamisainet. Sellega saigi ju «Halal Love’i» eesmärk täidetud.
«Thelma ja Louise» 1991 USA, Prantsusmaa
Režisöör Ridley Scott, osades Susan Sarandon, Geena Davis, Harvey Keitel, Michael Madsen, Brad Pitt jt.
Linastus 2.08.16
/nginx/o/2016/07/30/5670861t1hf88e.jpg)
Südaööl linastus Ridley Scotti «Thelma ja Louise». 91. aasta roadmovie sobis suurepäraselt linastuma hiiglasliku ekraanil öisesse tähistaevaga kesklinna. Rõõmustav oli ka tõsiasi, et päris suur hulk publikut jäi filmi vaatama, igatahes rohkem kui eelmisel hilisõhtul. Kuidas siis saakski nii suurepärase filmi vaatamata jätta.
Rääkimata sellest, et linateose sõnum ja narratiiv on tugevad, hoiavad kogu filmikonstruktsiooni üleval viimseni läbimõeldud dialoogistseenid (näiteks koht, kus Louise vihastas ja seletas, et ta ei räägi Texasest juhtunust - samal ajal kihutas neist mürinal mööda kaubarong, mis tossas ja kolises justkui Louis’iga ühes) ja veenvad karakterid (enamik meestest publikus turtsatas naerma, kui kinolinal naljatati selle üle, kuidas naistele meele järele olla - «Just sound like you really miss her, women like that shit.»). Pealekauba mängisid neid veenvaid karaktereid ja pidasid neid läbimõeldud dialooge väga head näitlejad.
«Janis Joplin: Väike kurb tüdruk» 2015, USA
Režissör Amy Berg
Linastus 02.08.16
/nginx/o/2016/08/03/5682665t1h3c48.jpg)
Liina: Esimest korda kuulsin ma Janis Joplinit umbes kümme aastat tagasi ühe sõbra autos Võru folgilt koju sõites. Mäletan, kuidas mu sõber kasseti automakki sisse lükkas ning naljatlevalt ütles, et kuula, kuidas ärajoodud häälega prostituut laulab. Huumori kvaliteet hetkel arutluse alla ei lähe, aga kuigi tegu oli naljaga, jäi mulle Joplinist aastateks kuvand kui karmist ja läbipõlenud naisest. Vanemaks saades, kui ma tema käriseva hääle taga midagi rohkemat kuulma hakkasin, minu arvamus aga muutus.
Kuigi «Väike kurb tüdruk» maalib huvitava tausta ühest kuldseimast, kui mitte kõige-kõigemast perioodist muusikaajaloos, on eelkõige tegemist isikliku looga, mis üritab luua pilti inimesest, kes eksisteeris superstaari kuvandi ja võimsa hääle taga. Tegemist polnud sugugi mitte ärajoodud häälega tänavanaisega, kuigi ega ta just viinapitsi sülitanud, vaid tundliku artistiga, kes läbi oma laulude ja sõltuvuste maailmavalust ning ebakindlustest pääsu otsis. Päriselt põgenema ta aga ei saanudki. Laul surus kurbuse küll toanurka, ent kui muusika vaikis, oli see tagasi platsis ning lohutust tuli otsida mujalt. Nii sai 27 klubi endale täiendust ning maailm kaotas ühe muusikaajaloo parima naisvokalisti.
Lummavate arhiivkaadritega film, mida täiendavad Janisi sõprade-sugulaste südamlikud meenutused, on igatahes vaatamist väärt. Tegemist on inimliku looga, millega saab suhestuda igaüks, kes iial heakskiitu ja armastust otsinud. See sobib kaemiseks nii filmi-, muusika- ja muidu huvilistele kui ka neile, kellele sõbrad nooruses lolle mõtteid pähe on pannud.