Esmaspäeval algas Tartus juba kümnes armastusfilmide festival Tartuff. Postimehe lugejatele vahendavad muljeid festivalist ja filmidest filmiblogijad Liina Laugesaar ja Kristel Zimmer.
Tartuffi kolmas päev: maailma mõõtmine ja hambutu vutifilm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liina: Festival on märkamatult poole peale jõudnud. Veel on kolm päeva aega, et saada osa maailma avavatest üritustest ja südant paitavatest filmidest.
Eile oli huvilistel taas võimalus tulla kuulama festivali telgis toimunud vestlusringi, kus seekord tulid muuhulgas arutlusele reisimise varjuküljed ja globaliseeruva maailma mõjud, mis olid koondatud teema alla «Maailma mõõtmine: meie jalajälg piiri taga». Teemat olid lahkamas TÜ Tehnoloogiainstituudi teadur Ülar Smaddy Allas, TÜ loodusmuuseumi peaekspert Veljo Runnel ja rätsep Maryliis Teinfeldy. Samuti toimus festivali telgis muusikaviktoriin, mis meelitas kohale tubli hulga huvilisi.
Eilne päev oli eriline selle poolest, et lisaks muudele üritustele ja linastustele, läks Athena keskuses üles ka fotonäitus, mis mõeldud täiendama eilset dokumentaalfilmi «Tüdruk, kes päästis minu elu». Tegemist on selleaastase Rootsi filmiga, mis jälgib 2014. aastal ISISe eest põgenema sunnitud jeziitide teekonda, suunates fookuse 11-aastasele tüdrukule, kes juhuslikult režisööri elu päästis. Ka avatud fotonäitus keskendub jeziidi lastele. Selle autoriks on tARTuFFi projektijuht Agnes Nurme, kes ise 2014. aastal vabatahtlikuna kahes põgenikelaagris kõnealuse rahvakilluga koos elas. Puhusime Agnesega sel teemal ka veidi juttu.
Mis oli selle näituse koostamise ajendiks?
Kui ma oma esimeses laagris vahetevahel pildistasin, küsiti minu käest pidevalt, et kas keegi neid fotosid ka näeb? Kas need avaldatakse kuskil? See oli nende jaoks hästi oluline ja eks samas ka muidugi lihtsalt põnev. Nii ma tulingi koju teadmisega, et ma tahan neid jagada. Mulle endale tundus, et neis lihtsates piltides oli nii palju emotsioone ja erinevaid inimesi. Ent samas oli nii isiklikule loole hirmuäratavalt raske õiget viisi või kohta leida. Kuni tänaseni. Sest kui on olemas maailmas üks film jeziididest, mis linastub Tartus ja kui on olemas üks tartlane, kes jeziiididega koos elanud, siis ei ole nende fotode näitamiseks enam palju paremat momenti võimalik leida.
Sinu fotodelt olevates lastes on nii palju siirust ja vahetust. Kui palju, sinu arvates, nad üldse tajusid oma reaalset olukorda ja kuivõrd jäid nad kogu selle olukorra juures lihtsalt lasteks?
Lapsed on lapsed, vahetud. Nad õpivad ja kohanevad kiiresti. Nad lihtsalt kohanevadki sellega, mis neil parasjagu on. Sealsed lapsed on üles kasvanud keskkonnas, kus pere on nende jaoks kõik. Kui sul on pere, siis on kõik korras. Ent samas on need pered jäänud kõik poolikuks, kõik on sõjast tulnuna kellegi kaotanud. Kui joonistasime koos perepilte, joonistati sinna vaid need pereliikmed, kes alles olid jäänud. Need, kellega oldi laagrisse jõutud. Ja ümber paberile veetud inimfiguuride värviti linde, puid, vikerkaari ja verepisaraid. Kõike läbisegi koos. Eks see annabki juba päris selge pildi, kuidas need lapsed on sunnitud kiiresti uute situatsioonidega kohanema ja oma meeltesegaduse lihtsalt ringmängudega summutama.
Filmist oli näha, et režissööril oli põgenike loost väga raske välja tulla. Kuidas sina ennast pärast laagrist lahkumist tundsid? Kuidas sina sellest kõigest välja tulla suutsid?
Sellest ongi väga raske välja tulla, sest oled kogu täiega millegi teise sees: teise keele, riigi ja kultuuri sees, teiste lugude ja emotsioonide keskel, Ise muutud ju sellises elus nähtamatuks. Kõige kohmetumad olidki naastes minu jaoks igapäevased tegevused. Minu jaoks oli raske olla inimeste keskel. Ma kartsin tähelepanu ja võõraid inimesi. Ma olin harjunud olema nii väikses kinnises pesas ja siis ühtäkki olin ma tagasi siin, kus ma võisin taas minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida. Äkki olin keskkonnas, kus sain taas kõikidest sõnadest ja lausetest aru. Ja see vabadus ja keelemüra oli ootamatult ründav. Ükskõik, kui hirmsa klišeena see ka ei kõlaks: sa ei tule samasuguse inimesena välja, kui oled näinud surma ja sõda ja kurbust nii lähedalt. Ja ehk on ka see näitus endiselt mingi alateadlik vajadus kõik seal nähtu ja läbielatu mingisse reaalsusse mahutada. Siiasamma reaalsusse, sest see oligi ju kõik päris ja seda ongi vist siitpoolt järele mõeldes kõige raskem mõista.
«Viimane teekond» 2015 Suurbritannia
Režisöör Chanya Button, osades Laura Carmichael, Chloe Pirrie, Jack Farthing, Joe Dempsie jt.
Linastus 3.08.16
Kristel: Keskõise filmina linastunud «Viimane teekond» tekitas minus päris palju ebakõlasid. Esmamulje oli väga hea, ootasin filmi põnevusega, kuna idee tundus erilisena ning treiliers lubati segu «Thelma ja Louise’ist» ning «Sõbralik kummitus Casperist». Mida ma aga nägin, oli kohati laialivalguv mittetoimivate naljadega film, mis meenutaski «Thelma ja Louise’i», aga jäi sellele alla.
Miks laialivalguv? «Viimase teekonna» mõte, et elus tuleks väärtustada igat sekundit ning seda nautida, ja lugu, mis on surnud noormehest, kes palub enda tuha varem salvestatud video põhjal nelja paika laiali puistata, on täitsa ammendavad, ent millestki jääb puudu. Side surnud Dani ja sõbrannade, Alexi ja Sephi vahel ei näi üldse nii lähedasena kui võiks, sest visuaalne materjal sõpruse kohta puudub. Kas või mõni kaader, kus neiud on Daniga koos, oleks asja parandanud. Pelgalt aeg-ajalt Dani suust «I really love you both» kuulmisest jäi väheseks.
Lisaks, IMBD ütleb, et filmi žanr on komöödia… Miks? «Viimases teekonnas» oli küll päris palju kohti, kus tuuakse sisse huumorinoot, aga see ei toimi. Inimene oli surnud ja oldi leinameeleolus - see muutis ka vaatajaskonna meeleolu vaikseks ja mittealtiks naljade osas.
Kuna üsna filmi alguses mainiti seost klassikast «Thelma ja Louise’ga», siis hakkas neid sarnasusi aina ja aina esile kerkima. Kahjuks mitte „Viimase teekonna“ kasuks. Filmiklassika mainimine oli nagu augu kaevamine ja ise sisse kukkumine. Kahe linateose vahel oli nii palju ühendavaid niite, et läks juba liiale. Näiteks - Sephi suhe oma kaaslasega oli kui koopia Louise’i ja Jimmy vahekorrast; Alexil oli ema ees suur saladus, nagu oli Louise’il Thelma ees, millest kumbki keeldus rääkimast.
Ehk on selline võrdlemine «Viimase teekonna» suhtes ülekohtune ja taolised sisuliinid võivad olla iga teise filmi komponentideks, aga… Film justkui ise noris selle järele, et teda tuntud roadmovie’ga võrreldaks. Ilmselt, kui ma ei oleks näinud «Thelma ja Louise’i», jätaks «Viimane teekond» mulle parema mulje.
«El Clásico» 2015 Norra, Iraak
Režissöör Halkawt Mustafa, osades Wrya Ahmed, Dana Ahmes, Kamaran Raoof jt
Linastus 03.08.16
Liina: Jalgpall on elu igal pool, sellest ei pääse kuskil. Ka mitte Põhja-Iraagi linnakeses, kus elavad kääbuskasvu vennad Alan ja Shirwan. Shirwan on Barcelona fänn ja jumaldab Messit. Alanil on jalgpallist suva, ent kuna tema armastatu isa Jamali lemmik-meeskonnaks on Real Madrid ja iidoliks Christiano Ronaldo, tuleb tal CR7 poster seinale riputada ning potentsiaalse äia poolehoiu võitmiseks mänguga kaasa minna. Kahjuks pole jalkafänni teesklemisest kasu ning neiu käe palumine osutub keerulisemaks kui arvatud.
Idee on huvitav, teostus kahjuks mitte nii väga. Kuigi film saab usutavalt hakkama elu-olu kujutamisega Iraagis, segab filmi sisse minemist logisev stsenaarium, mis igakord sündmustele ja tegelaste motivatsioonidele piisavalt põhjendust ei anna. Samuti töötab sellele vastu liigne melodramaatilisus. Lugu, mis ideepoolest oleks võinud korralikult südamekeeltel mängida, kiskus need lihtsalt katki, jättes mind nõutu näoga filmi lõppu ootama.