Halemeelne ajalookene varastavatest ameeriklastest

«Murdumatu»

FOTO: Kirjastus Varrak

Laura Hillenbrand
«Murdumatu», inglise keelest Tõnis Värnik
Varrak, 590 lk.

Sedamööda, kuis vanad sõdurid haihtuvad ega saa enam oma lugudega lagedale tulla, näib olevat tekkinud ümberjutustav ajalugu. Sihuke, mille järgi viimases suures sõdisid ainult anglosaksid, poolakad olid jalus ja mulisesid oma arusaamatus keeles; venelased jõid; sakslased jooksid eesmärgitult kuulipildujate ees ringi; jaapanlased tapsid ennast niisama ära.

Tüsedamad teosed pajatavad küll vähe mitmekesisemalt. Aga maailmas, mida suure mõnuga lõhutakse, kus otsitakse totakaid sõdu ja vastasseise, on see lihtsustamine vist loomulik nähtus.

Eitamata, et kõik siin raamatus räägitu on tõsi, antagu andeks, ka see paistab sinna keerdu minevat. Nii armas lugu lihtsast ameerika poisist. Kes on küll natukene isepäine, kaldub hulkumisele ja huligaansusele, aga leiab ennast spordis. Käib olümpialgi ära, teeb tulevikuplaane. Siis tulevad pahad kollased oma lennumasinatega Pearl Harbori peale ja rikuvad poisi elu ära. Tuleb sõtta minna, lennukiga alla kukkuda, poolteist kuud merel ellu jääda, siis veel elajalike japsi vangivalvurite mõnitusi taluda. Elu on raske, elu on võitlus, sellised poisid võitsid sõja.

Lisage veel, et kirjaneitsi, kes selle loo üles tähendanud, kannatab raske haiguse all, kirjutab otse tõvevoodist. Tönn peaks kõigil ammu lahti olema.

Pisarakiskumine rikub muidu igavesti põnevat lugu. Nähtavasti on, et kui inimene langeb kord enesehaletsusse, siis hästi, veel vähem ausalt kirjutamine välja enam ei tule. Pidevalt käib rõhk kannatustele, pidevalt antakse hinnanguid. Ühiskond, mõistagi, on kõiges kõige rohkem süüdi.

Misjuures poetuvad veidrad lood, mis on mõeldud nunnuks, aga tekitavad pigem midagi vastupidist. Kummalised on poolpraalivad lood, kuis USA olümpiakoondis varastab pidevalt kõike, mis ei ole otseselt kinni naelutatud. On siis tegu omamaise auriku riistvara või Berliinis natsilipuga. Huvitav, et tina ei antud, kui ometi jutt käib «röövellikust» Saksamaast. Kus Jesse Owens, muide, imestanud, et võib minna-käia, kuis tuju, riided kistakse küll suveniiri korras ribadeks, aga neegriks ei sõimata. Erinevalt kodust, kus mees pidi oma olümpiakulla auks tehtud vastuvõtule kaubaliftis sõitma – nõgi hotelli eesuksest sisse ei tule. Seda lugu siin raamatus ei ole, niisama soigumine pahade natside üle. Mida küllaga kuuldud ja loetud.

Ning pooleli jäävad vapustavad lood. Hooletult mainitakse, kuis 15 000 (viisteist tuhat) meest jättis oma elu sõjaaegsetes lennuõnnetustes USA territooriumil. Kas te tahaksite sellest rohkem teada või jätkata ülistuslauluga meie vapratele poistele lendavates kirstudes.

Sõnaga, väga palju head kraami on kahjuks kokku sopsitud halemeelseks looks. Isegi kannatuste lugu Jaapani sõjavangilaagrites... nojah, meie siin maal oleme lugenud GULagi arhipelaagist, sillast üle Kwai jõe...

Kahju. Väärikamat sulge lugu väärinuks, mu noored padawanid.

Tagasi üles