Esmaspäeval algas Tartus juba kümnes armastusfilmide festival Tartuff. Postimehe lugejatele vahendavad muljeid festivalist ja filmidest filmiblogijad Liina Laugesaar ja Kristel Zimmer.
Tartuffi neljas päev: armastus Amazonasel ja Lasnamäel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liina: tARTuFFi neljandal päeval oli festivalikülastajatel võimalus jalutada Tartu Ülikooli muuseumi ekskursioonil, saada osa vestlusringist, mis seekord keskendus teemale «Maailma mõõtmine: globaalne kodanik ja tema vastutus», ning lisaks tavapärastele linastustele seada sammud Toomkiriku varemetesse, kus toimunud eriseansil jõudis rahva ette Werner Herzogi «Fitzcarraldo». Tavapäratu “kinosaal” lõi vaatemängulise klassiku nautimiseks ideaalse keskkonna. Keda jahe ilm ja filmi pikk kestus ära ei hirmutanud, said suurepärase elamuse osaliseks. Sellest andsid märku publiku rahuolevad näod ja filmile punkti pannud aplaus.
/nginx/o/2016/08/05/5688197t1hb061.jpg)
«14+» 2015 Venemaa
Rež: Andrei Zaitsev, osades Gleb Kaliužnõi, Uljana Vaskovitš jt
Linastus 04.08.16
Liina: «Mitte keegi ei ela siin», ütleb Ulvi Maurerile «Sügisballis» Lasnamäele viidates. Ljoša elab Lasnamäe-taolises paneellinnas, mille kohta kindlasti sama öelda ei saa. Midagi erilist seal küll teha pole, ent selle üle ei jääda pikalt mõtlema. Kui meelelahutust vaja, kõlbab ka kaklemine. Ljoša elu muutub aga hoopis põnevaks, kui silmapiirile ilmub tüdruk nimega Vika.
Film räägib noorest armastusest ilustamata. Ei tehta suuri sõnu või ennast salgavaid žeste - kui selleks mitte pidada korda, kus Ljoša Vikat võõral koolipeol tantsima palub. Antud lugu areneb pigem pilkude ja kohmetute kohtumiste kaudu; ei võta end liiga tõsiselt ning tuletab meelde, et esimeses armumises on alati ka midagi koomilist – seda vähemalt kõrvaltvaataja jaoks.
Kristel: Raekoja platsi kava alustas «14+», film noorest armastusest. Linastus oli täielik õnnestumine - publik oli haaratud, tegelastele elati aplausidega kaasa, naerdi ja kihistati ja ohati. Kõigele lisaks oli ilm endiselt vihmatu.
Lugu oli vene noortest, ühest poisist, ühest tüdrukust ja neid ümbritsevast virr-varrist (pere, poisi sõber, tüdruku sõbrannad, pered ja tüdruku vanema kavaleri kamp). Peategelaste, Vika ja Ljoša, armunine oli nii ilus ja puhas, nagu üks esimene kiindumine olema peabki. Kujutan ette,et paljudel vaatajatel meenusid oma esimesed romantilised tunded… Nooremad said ehk vee samastuda ning vanemad meenutasid heldimusega (loodetavasti mitte kibedusega).
Kuna tegu oli Venemaaga, olid lool teatud omapärad, mis ehk eristavad linateoses näidatut vaatajate endi mälestustest. Esiteks - kõige eest saab peksa, alati on keegi, kes annaks. Ses loos oli peksuukotiks muidugi Ljoša, sest ta sebis «vale tüdrukuga». Sellele lisaks on politseinike ükskõikne käitumine, kui kaklus tabatakse, väga kummastav.
Teiseks - esimene kohting ja juba jooma! Küll ei joodud viina, nagu vene kultuuriruumis kombeks on, vaid pehme järelmaitsega kirsilikööri. Ilmselt ei toimu meie mail sellist asja ammugi. Aga võib-olla olen ma juba ise liiga vanaks jäänud, et praeguste esimeste armujate kombeid teada…ja Eesti nooredki limpsivad oma äsjaleitud kaaslasega kangemat jooki. Ühesõnaga, Vika ja Ljoša kohting oli üsna romantiline, lisaks liköörile veel vaarikad ning aeglane tants hämaras. Jah, viimane kuum suudlus oli ka.
/nginx/o/2016/08/05/5688193t1h19c0.jpg)
«Fitzcarraldo» 1982 Lääne-Saksamaa
Rež: Werner Herzog, osades Klaus Kinski, Claudia Kardinale jt
Linastus 04.08.16
Liina: Werner Herzogi kinnisidee teha valmis kõnealune film on paljuski võrreldav peategelase ideefiksiga ehitada džunglisse ooperimaja. Nagu Fitzgi, ei suutnud Herzog takistustest hoolimata oma filmitegemise mõttest loobuda. Lisaks sellele pidi kõik nägema välja võimalikult reaalne. Mis tähendas, et mäest üles veetav aurik oli päris ja mööda kärestikke sõitis samuti tõeline laev. Sellest tulenevalt olid ohudki reaalsed, andes teosele juurde hoopis sügavama mõõtme.
Võimas, vaatemänguline ja hirmutav pole mitte ainult lugu, vaid ka selle valmimine - fakt, mis ennast filmi jooksul kordagi unustada ei lase. Tunded, mida «Fitzcarraldo» tekitab, jooksevad ühest äärmusest teise. Ühelt poolt kutsub see esile aukartust, kui suurejoonelised kaadrid mäest üles liikuvast laevast silme ette ilmuvad. Teisalt on raske, kohati isegi valus, näha võimsat loodust kellegi meeletu kinnisidee ees alistumas ning vaadata, kuidas põlisrahvast selle mõtte nimel ära kasutatakse – kinolinal ja päris elus. Niisama läbi kõnealuse filmi istuda on igatahes võimatu. «Fitzcarraldo» sürreaalsed (mõtte)maastikud haaravad endasse ega lase päriselt lahti ka veel pärast lõppu. Nagu kinnisidee, jääb see mõtteisse rippuma ka siis, kui oleks aeg juba lahti lasta.
Kristel: Toomkiriku kesklöövis linastunud «Fitzcarraldo» meenutas mulle kaht filmi: Fellini «8 ½» (1963) ja C. Guerra «Mao embust» (2015). Kõik kolm filmi on vähemal või rohkemal määral autobiograafilised ja peategelasest meestel on jalge all teekond (unistuseni).
Guerra filmiga ühendab muidugi niit nimega Amazonas, mõlemad teosed toimuvad suurema osa ajast jõel - on nagu omamoodi roadmovie’d…või boatmovie’d. Mõlemas linateoses on minimaalselt muusikat, selle kohalolu pole eriti tunda, ent siiski saadab vaatajat kogu filmi vältel. Osalt selle tõttu, lisaks veel pikkadele kaadritele ja võimsatele loodusvaadetele, on mõlemad filmid küllaltki staatilised.
«8 ½» meenus mulle eelkõige peategelaste tõttu. Kummaski teoses olid mehed, kellel on suur unistus (luua film/ehitada ooperimaja), mille teostamiseni jõudmine on erinevail viisil kõvasti raskendatud. Mõlemad pingutavad hirmsasti, et oma liini ajada, üritades samaaegselt kõrvaltegelastega kompromisse leida.
Aga milles seisneb minu arvates «Fitzcarraldo» unikaalsus, on tehniline teostus. Kuidas sa ikka võtad ette üle 300 tonni kaaluva laeva vinnamise üle mäe?! Keegi ei saanud isegi kindel olla, kas ettevõtmine õnnestub, kas film saab üldse sellise lõpu nagu plaanitud. Mis aga mulle veidi hingerahu tõi, oli teadmine, et filmimise jooksul kasutati kolme identset laeva. Igatahes on selline ooperietenduse grandioossusega sarnanev vägitükk filmiajaloos ainulaadne - säh teile, eriefektid!
/nginx/o/2016/08/05/5688201t1h7616.jpg)
«Junction 48» Iisrael, Saksamaa, USA 2016
Režisöör Udi Aloni, osades Tamer Nafar, Samar Qupty, Salwa Nakkara
Linastus 4.08.16
Kristel: Neljapäeval linastus viimase filmina «Junction 48», mis oma räppmuusika ja underground baaridega sobis öisesse pimedusse nagu valatult. Lugu oli iisraeli muusikutest, armastusest ja revolutsioonist. Laulev reolutsioon. Täpselt nagu meil siin oli. Justkui meie Matiisen, Linna, Joala jt. räppinuks Eesti vabaks. Mis sellest, et Lähis-Ida on «nemad seal», on meil inimestena väga palju ühist, alustades füsioloogilistest tunnustest lõpetades käitumismustritega (millest üks ongi tung vabaduseiha laulmise kaudu väljendada).
«Junction 48» võttis tummaks. Nemad olid aga vaikimisest kaugel oma enesekindluse ja kirega.